Nädala raamat: Semiootiline eksperiment film noir ’i stiilis
China Miéville “Linn ja linn”
Tõlkinud Jaak Kangur. Varrak, 2011. 312 lk.
Kindlasti mäletate neid kordi, kui olete üritanud kedagi või midagi ignoreerida. Kodutu, kellele ei või silma vaadata, sest äkki vaatab jumal koos temaga vastu. Agressiivne noorukite jõuk, kes teie märkamise akti peale uimasest tardumusest elustub nagu orkester dirigendi taktikepi liikumise sunnil. Endine sõber, kellega minevikus vastastikku kordasaadetud teod ei lase teid enam suhelda ja kelle kohalolekut te rõhutatult ei märka.
Kõigil neil juhtudel te adute kellegi juuresolu, ometi ei näe te teda. Ignoreerimine, mis võib olla sügavale alateadvusesse juurdunud ja ei tarvitsegi küündida teadvuseni. Mingis mõttes pole siis teist inimolendit teie jaoks olemas. Kujutage nüüd ette, et selline käitumine on vastastikune – ka teid pole Teise jaoks olemas. Te olete samas ruumis, võib-olla elate seal lausa aastaid, teil on seal asjad ja puha, oma elu, aga kumbki ei märka ei Teist ega tema asju. Võib-olla kestab see rohkem kui ühe sugupõlve ja võib-olla puudutab see suuremat hulka inimesi.
Siit edasi mõteldes jõuame China Miéville’i ulmeromaanini “Linn ja linn”. Teoses eksisteerib kaks linna, mis asuvad üksteises. Linn jaguneb piirkondadeks, mis kuuluvad vastavalt ühe või teise linna alla. Aga eri linnade elanikud teineteist ei näe, isegi kui satutakse vastakuti. Ei näe nad ka teise linna maju või tänavaid. Kaks linna on teineteises kasvanud ja arenenud sajandeid, kummaski on oma keel ja kultuuripärand, oma rahvuslik identiteet, oma riik koos eri asutuste ja rahvusvaheliste suhetega. Nende vahel on toimunud sõdu.
China Miéville’i raamat on ulatuslik mõtteeksperiment, täiesti julgelt kõrvutatav näiteks Jorge Luis Borgese novellidega. Borges eelistas lühivormi, Miéville aga on kirjutanud idee lahti enam kui kolmesajaleheküljeliseks romaaniks, puudutades peaaegu kõiki võimalikke filosoofilisi järeldusi. Ja on teinud seda kriminaalromaani žanris. Linnade mõttelisel piiril toimub mõrv, juurdlus paljastab majesteetliku aeglusega kahe linna saladused, keerulised semiootilised mehhanismid, mis tagavad kahe linna püsimise. Kohusetundlik politseiuurija (ja lugeja koos temaga) satub järsku vastakuti probleemidega, millistega seni on pidanud maadlema Foucault’ ja Baudrillard’i taolised kahtlased tüübid.
Raamatu “Linn ja linn” kujul on tegemist äärmiselt võluva ja elegantse ulmeromaaniga. Kuid lugemiseks peab varuma aega ja kannatust – et lõpuni nautida kõiki ootamatuid keerdkäike, äratundmisi, varjatud viiteid ning kummastavat linnapoeesiat.
