Nädala raamat: Raamat lapsepõlvest
“Sada saarelehte, tuhat toomelehte”
Valimik eesti rahvajutte, -laule, mõistatusi ja
vanasõnu
Teine, ümbertöötatud trükk. Koolibri, 2010. 215 lk.
Süda hüppas rõõmust, kui avastasin, et kirjastus Koolibri on andnud uuesti välja minu lapsepõlveraamatu. On tore, et sellega saavad nüüd tuttavaks ka praegused lapsed. Teos on käepärases formaadis – mõnus kotti pista ja teel olles lugeda. Ja lugemist on tõesti mitmekesist: jutud vahelduvad regivärssidega, mõistatused vanasõnadega ja sekka ka kõiksugust rahvatarkust.
Rahvajutud on ikka pakkunud eesti peredes mõnusat äraolemist. On ju tore lugeda, kuidas konn perenaist tüssab, hobune hunti karistab või metsavana mõistlikku talumeest tänab. Paljud lood võiks olla põnevaks uurimismaterjaliks ka tänapäeva väärtuste uurijatele: mõisnik saab kootidega keretäie; laisk, kuid heasüdamlik poeg saab kuningatütre naiseks; kukk hävitab mõisniku karja, et kätte saada varastatud käsikivi; siil saab endale kavalusega maja jne. Nii mõnigi näidetest mõjub ootamatult tänapäevaselt.
Nii pikemad kui lühemad pajatused lõpevad enamasti tarkusesõnadega, mis annavad edasi muistseid elutõdesid, kuid vähemalt linnalapsele võib uudiseks olla see, et “rukis ei anna siis head saaki, kui talvel orasepõllust üle sõidetakse” või “loomad vajavad ka siis veel pisut jahutoitu, kui kari karjamaal käib”. Muistenditest saame aga teada, miks jänesel mokk lõhki on, miks vares kraaksub, miks harakal on pugu must või miks rebane vähiga tegemist ei taha teha.
Tänapäeva lapse jaoks on lehekülgede allservas ära toodud tundmatute sõnade tähendused. Rikkama sõnavaraga inimeste lugemismõnu pole aga ära rikutud, kuna teksti sees sõnadele otsest viidet (tärni) ei ole. Samas on jäänud seletamata hulk mõisteid, millest noor lugeja ei pruugi aru saada. Mõned näited: raja (piir), penn (sarikapaari ühendav rõhtpuu) või uulits (tänav). Muidugi, raamatut võiks laps lugeda koos täiskasvanuga, kes talle ka keerulisemad sõnad ära seletab. Sama lugu on mõistatustega. Kui ilmastikunähtused ja loomad võib vahest igaüks ära arvata – kuigi nuputamist võib siingi olla omajagu –, siis usun, et ka mõnigi täiskasvanu ei tea, mida tehakse, kui “koer sööb kondid ära, liha jääb järele”. Õnneks on tagurpidi kirjas õiged vastused ära toodud.
Kindlasti tuleb esile tõsta illustraatori Regina Lukk-Toompere tööd, mis teeb raamatust kunstiteose: imeilusad pildid, kus on kasutatud ohtralt rahvamustrit, kuid värvidest on vaid halliskaala koos särava punasega.
Igal juhul väärt kink jõuluvana kotti.
