Nädala raamat: Olavi Ruitlane „Naine“
Kõigi intriigisõprade rõõmuks tõotab "Naine" mitmeplaanilist furoori ja mis peamine - süüdlane saab leitud! Teos pole põnev mitte vaid sisult, vaid ka seda ümbritsevalt tekkeloolt - nagu Kaarel Kressa artikli pealkiri Päevalehes ütleb, võidakse teos keelata. Parim reklaam on antireklaam, teadagi.
Teose peategelane, nagu raamatu pealkirjast lugeda, on Naine. Naine esindab kõike, mis on halb, naeruväärne, tobe, kiuslik, rumal jne. Ta on teose ainus negatiivne tegelane, absurdsuseni ebameeldiv, ning tema käes süütult kannatava minajutustaja Mehe suurimaks lohutuseks jääb olnu aus ülesmärkimine. Ja mida muud saakski teha passiivne kannataja, kes jäänud niisuguse paratamatuse haardesse? Õnneks on lisaks kirjutamisele lohutuseks maailmas palju täiuslikke teisi naisi, kelleni jõudmine tegelikult väga keeruline polegi.
Haarav, terav, vaimukas, tabav - vormilt igati õnnestunud raamat võib pakkuda paljudele minajutustajaga sarnasesse õnnetusse langenud meessoo esindajatele kergendusttoovat äratundmist. Oma üliinimliku negatiivsuse jõuga on kõigis ebaõnnestumistes loomulikult ainuisikuliselt süüdi Naine - kindlasti võib olla rõõmustav oma kahtlustele kõrvalt kinnitust kuulda.
On selge, et selle kergeltläbitava ning vaimukusi pakkuva teose puhul pole mõtet otsida ülimat suursaavutust, kuid oma vormis ning žanris - siinkirjutaja julgeks paigutada selle ajaviite sekka - on ta kahtlemata hästiõnnestunud teos. Näiteks klišeeliselt nüüdishetkega haakudes: hea suvine lugemine.
Liikudes edasi aga kaugemale ning abstraktsemale pinnale, kerkib esile osalt triviaalne küsimus: kas autor seisab väljaspool teost ehk teisisõnu: kui palju siduda kunst reaalsusega? Küsimus pole tegelikult selles, kas on ilmne, et teooriamaailmast väljapoole astudes annab ilmselge tõde end paratamatult kergelt kätte. Formaalsustest kinni hoides on käesolev teos puhas fiktsioon, eessõna ju ütleb: "[-] midagi sellest ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas [-]". Ja kui vaatamegi mööda kirjaniku enam kui aastatagusest blogiintriigist, jääb teadmine - kui ta juba olemas on - kujundama arvamust, mis muudab raamatu mitmeplaanilisemaks. Küsimus, kas see mitmeplaanilisus kirjaniku kasuks või kahjuks kõneleb, on niikuinii maitse küsimus, nagu ka see, kui tore tegelikult saab olla asjaolu, et ilmnev vahva grotesk on sündinud kibedusest ning - kas tõesti? - kättemaksuhimust. Tõlgendamise küsimus.
