Nädala raamat: Moodne värk
Christopher Tyerman “Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu”
Tõlkinud Marek Laane. Varrak, 2010. 959 lk.
Ristisõjad on teema, mis ei lakka lugejat paelumast. Ainuüksi eesti keeles on ilmunud nende kohta paarkümmend raamatut, nagu võib lugeda Tyermani üle-elusuuruses tellise lõppu lisatud eestikeelse kirjanduse loetelust. Kuid olemasolev kirjavara kujutab endast justkui madalat võsa, mille keskele nüüd on kerkinud kõrge puu: Oxfordi ajaloolase, ühe tänapäeva tuntuima medievisti Christopher Tyermani ligi tuhat lehekülge hõlmav uurimustöö.
Raamatu alapealkiri võib mõjuda ülbusena, kuid ei ole seda. Nagu autor sissejuhatuses nendib, vajas teema uut üldkäsitlust, sest ingliskeelses maailmas loeti üha 1951–1954 ilmunud cambridge’lase Steven Runcimani “Ristisõdade ajalugu”, mis on tänaseks kogu oma professionaalsusele vaatamata vananenud. “Oleks narr ja ülbe kas või kujutleda, et minu rohmakas klaviatuur suudaks kuidagi võistelda tema sulega,” tunnistab Tyerman tagasihoidlikult sissejuhatuses (lk 16) ja selgitab, et püüab oma raamatu pigem ehitada olemasoleva peale kui selle kõrvale. Muidugi on tema fookus veidi erinev Runcimani omast, kuid eks ole teadus ka arenenud. Lisaks on tänapäeva teadlase käsutuses rohkem arheoloogilisi ja kirjapandud allikaid. Seetõttu siis “Ristisõdade uus ajalugu”.
Kuid uus on Tyerman muuski mõttes. Kui võtta enda hinge peale see patt ja katsuda 959-leheküljeline raamat mõne mõttega kokku võtta, siis Tyerman püüab erinevalt varasematest ajaloolaste põlvkondadest käsitleda ristisõdu oma aja kontekstis, andmata neile hinnanguid tänapäevast lähtuvalt. Ka kannab tema raamatut üks suur huvi: ristisõdade motiivid. Küsimusega ristisõdade põhjuste järele raamat algab ning samal teemal mõtisklemisega see ka lõpeb.
Ning lõpeb üsna veenvalt. Analüüsides nähtusi oma sisemisest arenguloogikast lähtudes ning minnes teinekord pisimatesse detailidesse, võib “Jumala sõda” olla kohati vaevarikas lugemine, kuid ta suudab äratada ellu ristisõja vaimu, näidata seda, kuidas materiaalsed ja vaimsed huvid moodustasid selles terviku ning kui moodne see oli. Ehk siis: “kõik ristisõdadega seotud vastuolud on omased inimsoole kui sellisele” (lk 819).
Suur tänu ka meeletu töö ära teinud tõlkijale, kes on eriti tähelepanelik ja süsteemne suutnud olla pärisnimede osas. Raamatu puhul, millesarnast võib-olla isegi tervel sel sajandil eesti keeles enam ei ilmu, on see seda tähtsam. Samal põhjusel on kahetsusväärsed eriti aastaarvudega juhtunud apsakad, mida siin-seal esineb ja mille tõttu loeme, nagu oleks assassiinide ususekti juht “Mägede Vanamees” surnud vaid 24aastaselt, kuigi tegelikult elas ta umbes 60. eluaastani (lk 323), kui tuua vaid üks näide mitmest sarnasest.
