Nädala raamat: Helgelt ja veidralt Ameerikast
Miranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”
Tõlkinud Carolina Pihelgas. Loomingu Raamatukogu 8–10/2011. 151 lk.
Ameerika kirjandusel on võime aina üllatada. Ühest küljest oleme Euroopas harjunud seostama ameeriklaste sõnakunsti 500-leheküljeliste tellistega, mis kõnelevad kas peksust ja seksist või laotavad lugeja pilgu ette eepilisi perekonnadraamasid. Teisalt on aga selle maa kirjandus siiski sedavõrd suur, et selles leidub väga palju eri kihistusi, stiile, lähenemisi.
Ei tahagi hakata tuntud tegevuskunstniku, filmilavastaja ja prosaisti novellikogu mingisse kindlasse kihti või sahtlisse toppima. Kõige lihtsam on öelda, et tegu on tänapäeva elust kõnelevate teravmeelselt ülesehitatud novellidega, mis on jutustatud enamasti esimeses isikus. Seega – justkui ei midagi erilist. Ometi on autoril võime aheldada lugeja lehekülgede külge ning elada sisse kõige erinevamate inimeste hingeellu, olgu nendeks siis puberteedieas tüdrukud, vanemad mehed või autori endaealised, 30. eluaastates naised.
Mitmes novellis pakuvad tegelastele intiimset huvi nendega sama sugupoole esindajad või satuvad inimesed lihtsalt homoseksuaalsetesse suhetesse või veidratesse olukordadesse (näiteks kogumiku pikimas novellis “Kuidas lastele lugusid rääkida” on naispeategelane sunnitud kasvatama oma endise mehe ja tolle uue abikaasa last, sest tüdruku vanemad on mõlemad rohkem hõivatud armukeste pidamise ja omavahelise tülitsemisega).
Kui raamatu lugudel on mingi moraal, siis see, et asjad juhtuvad inimestega. Mitte, et igaüks oleks vaba vastutusest oma elu ees, kuid me ka ei vali paljut meiega toimuvat. Kes ikka võiks öelda, et jah, just sellist elu ma tahtsingi, just nii ma seda ette kujutasingi ja kõik, mis minuga sünnib, on minu enda valiku tulemus? Ilmselt mitte keegi. Nõnda ongi Miranda July sooja huumoriga vürtsitatud ja olemuslikult helgete lugude peamine sõnum selles, et elu on see, mis meiega toimub – vahel soovitult-plaanitult, vahel vastu meie tahtmist. Jah, selles on traagikat, nagu loos “Lihtsalt niisama olemas olla”, kus kodust plehku pannud noor lesbitüdruk avastab, et tema armastatu ei hooli temast ja kellest saab seejärel strippar. Kuid siin on ka helgust, sest õnnetu armastuse õppetund vabastab sellesama neiu lõpuks teda piinanud kammitsatest ja ummikusse jooksnud suhe lõpeb. Tagatipuks mõistab tüdruk, et toimunu ei anna alust iseenda elu põrguks muuta ning ta otsustab lõpetada ka oma kahtlasevõitu karjääri. Lõpp hea, kõik hea. Või kuidas?
