Nädala raamat: Ärritav ja äratav teekond keeleöö sisikonda
Louis-Ferdinand Céline “Reis öö lõppu”
Tõlkinud Heli Allik. Varrak, 2010. 559 lk.
“Reisi öö lõppu” tõlke ilmumisel võib kergendusega hüüda: “Lõpuks ometi!” Prantsuse 20. sajandi kirjanduse üks tähtteoseid ilmus autori kodumaal juba 1932. aastal. Võib-olla on pika ooteaja siinmail põhjustanud kirjaniku poliitilised vaated, valjuhäälselt antisemiitlikud (Hitleritki nimetas ta juudiks) ja fašistlikud, nii et pärast Prantsusmaa vabastamist Saksa okupatsioonist oli Céline sunnitud põgenema Taani. 1951. aastal vabastati ta süüdistustest ning võis kodumaale naasta – kuid tema vastuvõtt ei koju ega prantsuse kirjanduslukku polnud sujuv ega ole seda siiani, kuigi autor suri juba 1961. aastal.
Ehk tõenäolisemgi tõlke venimise põhjus on Céline’i argi-, rahvakõneline keel ja vohav stiil, mida on tõeliselt keeruline edasi anda. Heli Allik on suurepäraselt selle keevalise sõnademerega hakkama saanud. Nagu ta ise järelsõnas ütleb: “Tähtsamaks kui ajalooline truudus ja tehniliste terminite täpsus pidasin ma ülesannet sõnad jooksma, hüppama ja tantsima panna. Tõlkida voolamist, libisemist, rütmi.” Väide, et Céline’i keel on kõnekeelne, ei tähenda sugugi madalust, pigem on tegemist sellega, mida Deleuze ja Guattari nimetavad “väikeseks kirjanduseks”: suurt või etableerunud kirjandust revolutsioneeriv ning õõnestav. Just keele revolutsioonilisuse ja reeglipäratu anti-kirjanduse momendi on Allik Céline’i abiga üles leidnud ka eesti keelest; kahepeale õõnestatakse seda paigaltammuvat kirja(kõrg)keelt, milles kõnelemine jätab lugeja ükskõikseks, vastamisi staatilise asjade seisuga.
Mõttetu oleks hakata jutustama, mis “raamatus juhtub”, sest igal leheküljel juhtub nii palju. Oluline on hoopis see, kuidas juhtub. Peategelane Bardamu viiakse otse öö kõrri ja juhatatakse keha taguotsast välja. Öö neelab, seedib ja situb välja, jättes ülevatele hingeprobleemidele ja eetikaprintsiipidele vähe toimimisruumi. Teekond läbi Esimese maailmasõja, Aafrika ussitavate kolooniate, Ameerika ja sõjajärgse väärastunud Prantsusmaa saab kulgeda ainult öise pulbitseva pimeduse abil, sest päike seisatab ja kõrvetab kõik liikumised, määrab need vaid nähtavatele, kindlaksmääratud radadele. Vabastus, see ongi, mulle tundub, raamatu põhieesmärk: vabastus paigalseisust, fikseeritud ja kõrgist hoiakust, teadmisest, et oleme erilised, oleme inimesed, teistest kõrgemad ja looduse kroonid.
Ent sellist vabanemist on paradoksaalselt võimalik teostada vaid kõige peenekoelisema keelekasutuse abil, mis suure kirjanduse sisikonda tungivalt ärritaks; ning Céline’il on õnnestunud sinna siseneda kui klassik ja vihatu, ülistatu ja alandatu ühekorraga – ta on kindlalt kirjutatud ajalukku kui vaidlusalune, kui ainukordne sündmus.
