Koššerkaaviar Felixi majoneesiga
“Alfa” on oluline kirjandusteos mitmel põhjusel ning sugugi mitte viimane neist pole vaimuka uudissõna “kliitorivann” juurutamine. Selle nime annab Kõusaar üldkasutatava saunakomplekti mullivannile, mille tugevatest veealustest pursetest oskab peategelane Anna “teatud kehaasendi puhul” püüda ühe veejoa “täpselt õigesse kohta”.
Jah, Anna on tugev ja iseseisev naine, kes saab orgasme siis ja nii, nagu ise soovib, manades veepinna kohal pähe “ükskõikse näo”. Ta ei erutu tavalistest meestest – beetadest –, sest “mees pidi olema võimas, rikas, kuulus – alfa”, ning kuna selliseid isendeid on raske püüda, on Anna sageli eksklusiivselt üksi. Tema ellu kuulub vaid parim ning seda kirjeldab Kõusaar pikalt Anna külmkapi sisu kaudu. Näiteks hommikusöögiks mikserdab kangelanna kokku “vähemalt 70-protsendilise puuviljasisaldusega” smuuti “marjadest, banaanist ja keefirist”, jälgides tülgastunud kaastundega labast lihtrahvast, kes kaarutab näost sisse ebatervislikku laiatarbetoitu. Taustaks võib kosta lüürilist klaverimuusikat – “näiteks Busoni tõlgendusi Bachist Vladimir Horowitzi rauges esituses”. Teleri avab kangelanna vaid korra aastas, et vaadata Viini uusaastakontserti – see on “ainus traditsioon”, mis talle veel jäänud on. Kui Anna on käinud seksireisil Lähis-Idas või tavareisil Kagu-Aasias ja uusaastakontserdist seetõttu ilma jäänud, vaatab ta Viini filharmoonikute parimaid palu Youtube’ist.
Aegamisi kristalliseeruva elu lööb kildudeks talveöö, mil tugev naiskarakter oma eksklusiivsel kombel üleval on. Anna nägi, kuidas keegi musta mantli ja karvamütsiga mees jändas värava külge kinni jäänud seljakotirihmaga. Siis astus mees vargsi edasi. Kusagil oli Anna sellist kohmakat, kergelt jalgu järele vedavat kõnnakut näinud. Jah, õigus. Sellise moega olid kunagi kõndinud ultraortodokssed juudid Jeruusalemmas ja Brooklyni Williamsburghis. [–] “Kes on?” küsis Anna läbi ukse. “Ari Cohen… Tõesti vabandan, aga… Palun aita mind, Anna,” ütles tuttav hääl inglise keeles.
Kui “Alfa” lugeja pole seda märganud varem, siis sellest hetkest on võimatu vaadata mööda faktist, et romaani tegevus toimub ajal, mil juudiks olemine (ja juutidele varjupaiga pakkumine) on Euroopas taas muutunud kuritööks. Kuigi ma ei kahtle, et inimkonda võib oodata eri hullusastmega tagasilööke, ei veennud “Alfa” mind selles, et niisugune tume ajastu on teose toimumishetkeks taas käes. Õudus, mida oleksin pidanud iga ihurakuga tundma, jäi konstrueerituks, kaugeks, teoreetiliseks. Tõsi, see võis olla ka taotluslik. Eksisteerib võimalus, et Kõusaar võis nii soovida viidata, et teatud hulk empaatiavaeseid inimesi ei märkagi kunagi seda, mis nende ümber toimub.
Üks selliseid on Anna naaber Hilda, natuke “siga või mongoliidi” meenutav üksik vana naine, kes hiilib sel karmil talvel Anna ja Ari õuele oma kadunud kassi otsima (“Miisu-Miisu-Miisu-Miisu!!!” kilas Hilda meeleheitlikult). Mõned kiired pilgud aknast ja ukseavast sisse ning Hilda mõistab oma rumala tarkusega ruttu, et Ari ei ole sugugi lätlane, kellena Anna teda esitleda püüab. Selle tunnistab Hilda möödaminnes ise üles, et kavatseb asjast kohe pärast kojujõudmist politseile teada anda, sest “ega siis niimoodi saa”, et juuti varjatakse.
Soovimata romaani sisu ära jutustada, ütlen vaid, et Anna on alfaemasena harjunud langetama raskeid otsuseid, vajadusel ka teiste elu või surma üle. Leides toorest sealiha nätsutada armastava ärimehe Vello (nagu öeldud, on olnud Annal suhteid paljude rikaste või oluliste meestega) põrgupalavaks köetud saunalaval tukkumas, mõtiskleb Anna hetkeks oma kudumisvardad peatanud moirana külmalt selle üle, kas Vello on hea või halb inimene. Situatsioon võimaldaks ju Vellost kergelt vabaneda…
Hilda, Vello ja Sadi (Anna “Pariisi ööloomast sõber”, “iraani päritolu elukunstnik”, kes jutustab end lugejate ellu peakangelanna arvutiekraanilt) on – igasuguse irooniata – elegantselt ja meisterlikult väljajoonistatud karakterid. Peategelane Anna mõjub nende kõrval otsekui liiga suur lõuend, mille ühes otsas on kunstnikul meelest läinud, mida ta teise serva maalima hakkas. Ja siiski on “Alfa” kohati väga nauditav. Miski selle naiseliku hoiatusromaani kõige parematel, seksuaalselt individualistlikumatel ja armutult ühiskonnakriitilisematel hetkedel toob meelde Michel Houellebecqi “Platvormi”. Lehekülg või kaks hiljem stiil aga muutub ja tekib tunne, justkui oleks end Kõusaare kaudu hakanud kanaliseerima Nõukogude Eesti populaarseim romaanikirjanik Raimond Kaugver (“Issand, mida sa teed?!” karjatas Eva, nagu oleks teda hammustatud. “Närvihaige oled vä?”). Kaugver on mõistagi kõigi nende autorite kaitsepühak, kel tähtajaga tuli takus, kel “vaja kirjutada mahtu”, kohustus mõelda “lugejamenule”, mistõttu tahakski loota, et Kõusaar kirjutab oma järgmise raamatu rohkem aega võttes ja veelgi rafineeritumalt. Kaaviari kõrvale ja peale pole vaja lajatada kulbitäit majoneesi üksnes selleks, et vajalik kogus kaloreid kokku tuleks.
229 lk.
