Hei, noormees, kuhu te lähete?
Kevadel tuli meie kooli uus poiss, pikka kasvu ja kõhetu, väga meeldejääva ilmega kuju. Ta meenutas pisut mõnd agenti või luurajat kusagilt sõjafilmist ning kandis lahedat nime Herman Nõgiorg. Tema elu kohta teati huvitavaid fakte, näiteks oli ta oma eelmisest koolist välja visatud, sest läks klassijuhatajaga mingite põhimõtete pärast tülli. Oli ka teada, et pärast seda kärbusid aiandushuvilise klassijuhataja aias puud ja muud taimed, sest keegi oli aia soola täis külvanud.
Saime temaga kiiresti headeks sõpradeks. Millegipärast vajas ta konspiratiivkorterit, kus vahel omaette olla, ning kohaldasime selleks otstarbeks meie pööningul asuva pesukuivatusruumi, mida niikuinii eriti ei kasutatud. Viisin sinna meie täispuhutava matkamadratsi, laualambi ja taskuraadio ning leppisime kokku, et vahelejäämise korral ei tohi ta kellelegi hingata, kust on pärit ruumi võti ja muud asjad. Oleksin saanud selle eest kõva peapesu.
Hermanil oli omadus tegeleda sügava põhjalikkusega iga uue valdkonnaga, mis teda huvitas. Parasjagu huvitasid teda rongid. Ta oli kusagilt hankinud võtmed ja muukrauad, mis avasid rongides esinevad kõikvõimalikud uksed ja luugid.
Seejärel teatas ta, et on öösel Pääsküla depoos käies ära õppinud rongi käivitamise ja kavatseb end peatselt kurssi viia ka juhtimisega. Tema kohta oli liikvel palju kuulujutte. Näiteks, et tal on varsti plaanis elektrirong ärandada ning sõita sellega täiskiirusel läbi Balti jaama, ise enne välja hüpates.
Kui Hermanilt veidrate kuulujuttude kohta aru pärisin, ei teadnud ta asjast aga midagi. Ja kirus klatšihuvilisi inimesi, kes alati oma nina teiste asjadesse topivad ning selle tõttu igasugust jama võivad kaela tuua.
Huvi rongide vastu tekkis eelmise hobi, lukustamisega tegelemise käigus. Herman oli ka kirglik fotohuviline ning käis tihti endale selleks otstarbeks asju hankimas. Kord oli ta ühe fotopoe müüja käest sõimata saanud, et mida ta käib pidevalt küsimas asju, mida saada pole. Solvunud Herman ostis kõrvalpoest tabaluku ning sulges sellega väljastpoolt fotopoe ukse. Müüja pidi karistuseks oma halva käitumise eest hilja õhtuni poes passima ning sai välja alles siis, kui sekkus kohalekutsutud lukksepp, kes rauasaega luku läbi saagis. Sellest hetkest peale kontrollis Herman müüjate moraalset palet ning pani kõik ninakamad neist poodidesse kinni.
Sealt edasi avastas Herman, et enamik ühiskondliku transpordi vahendites sõitvaid inimesi armastab liiga palju sõna võtta ja üksteise kallal õiendada. Ning ta mõtles välja süsteemi, kuidas sulgeda rongivaguni uksed mõlemalt poolt nii, et vagunis olevad inimesed jääksid sinna sisse.
Plaani kohaselt oli vaja kaht osavõtjat. Kokkulepitud ajal liikusid kaks jalgrattalukkudega varustatud lukustajat uste juurde ja üksteisele läbi klaaside käega märku andes asetasid need läbi käepidemesangade. Häda korral sai asja ära teha ka üksinda. Selleks tuli napilt enne rongi peatumist lukustada vaguni ühe poole uksed ja siis mööda perrooni teise vahekäiku joostes teha sama teise poole omadega.
Mõnikord soovis Herman ka ise lukustamise ajal vagunis viibida, et kuulata, mis meeleolud seal tekivad, ning jälgida, kas inimesed saavad aru, mispärast nad luku taha pandi.
Herman oli oma veidrate trikkidega saavutanud staari staatuse ja tal oli palju jüngreid, keda ta vajadusel välja õpetas ja kasutas. Lukupuudust polnud karta, sest 10. keskkooli šeff oli tootmiskoondis Vasar. Ja kõik õpilased käisid seal iga nädal praktikal, neidsamu lukke kokku monteerimas.
Vasara praktika ajal avastas Herman, et otse tehase kõrval paiknevasse Kalevi kommivabrikusse on samuti lihtne sisse pääseda. Selleks pidi tema seletuse kohaselt ette tegema kirvenäo, täpselt samasuguse nagu teistel töötajatel, ning seejärel rahulikul sammul valvurilaua eest läbi kõndima ja tehasesse sisenema.
Vahel, kui mõni valvur juhtuski küsima: “Hei, noormees, kuhu te lähete?”, tuli käega ähmaselt kusagile ettepoole viibates tempot aeglustamata edasi minna.
Sealt liikus Herman töötajate garderoobi ja otsis endale mõnest tühjast kapist sobiva suurusega valge kitli, mis tagas rohelise tee igale poole. Seejärel alustas ta mööda kommivabriku korruseid ringkäiku ning täitis kaasavõetud kilekotid eri sorti maiustustega. Kotid ulatas ta kellelegi kokkulepitud kohas läbi raudaia, sest väljapääsu juures vaadati töötajad läbi.
Hiljem, Vasara garderoobis, rääkis Herman meile kommisöömise juurde muljeid ja avaldas uusi tähelepanekuid, mis võiksid muuta tema edaspidised käigud Kalevisse lihtsamaks ja tõhusamaks. Näiteks selgus, et vahel võis mõni vastu juhtunud ülemus ka siis, kui juba tehases sees olid, midagi uurima hakata. Sel juhul aitas välja jutt, et tahaks leida tööd, et koolis nõutavate ühiskondlikult kasuliku töö (ÜKT) tundide arv täis saada. Paaril korral oli seda juhtunud ja siis oli Herman pandudki liini taha, näiteks sooja iirisemassi liikuval lindil laiali rullima, kommikaste tõstma jne. Herman töötaski siis pisut ja lahkus esimesel võimalusel, sest igasugune töö tundus talle täiesti mõttetu ja ebavajalik toiming.
Herman aktsepteeris ka pungi põhimõtteid, kuigi otseselt punkriietega käima polnud nõus. Ta eelistas vähem silmatorkavat ja soliidsemat väljanägemist, sviitrit või triiksärki, viigipükse ja korralikke kingi. Need lubasid tal segamatult tegutseda.
Kord mainis sõprade ansambel Uus Kanalisatsioon, et nad annavad oma koolis kontserti, ja kutsusid ka meid sinna esinema.
Olime kõvasti proovi teinud ja tervitasime pakkumist rõõmuga.
Etteastega liitus ka Herman. Kokkulepitud show kohaselt pidi ta laulu “Tablett” ajal pikas heledas tolmumantlis üle lava liikuma ning saali rahva hulka peotäie tablette viskama. Varusime talle selleks otstarbeks apteegist mitu pakki odavaid glükoositablette.
Kui esinemispäev kätte jõudis, võtsime prooviruumist pillid ja liikusime 22. keskkooli juurde. Juba eemalt kostis suvepalavuse tõttu avatud suurtest saaliakendest rütmilist tümpsumist. Aulasse sisenedes nägime, et tantsupõrandal olid ennast sisse seadnud prullakate pusadega diskomehed oma pruutidega. Pepsilt tantsides heitsid nad üle õla põlglikke pilke seinte äärde kogunenud punkaritele.
Õpetaja teadustamisest selgus, et pidu oli üles ehitatud selliselt, et algul mängitakse plaatidelt diskomuusikat ning seejärel astub üles kooli ansambel Uus Kanalisatsioon. Meie esinemisest ei tahetud kuuldagi, sest oli selge, et juba ühegi punkansambliga oli probleeme küllalt. Õpetajad põhjendasid keeldu sellega, et võõrad ansamblid nende koolis ei esine.
Ühel hetkel disko õnneks lõppes ja lavale asus ennast valmis seadma Uus Kanalisatsioon. Läksin kiiresti üle tantsupõranda ja müksasin kogemata üht valge sametpusaga tüüpi.
Kohe tekkis midagi seisu moodi. Käed rusikas, hüppasid kõrvalt juurde diskomehe sõbrad, teiselt poolt aga õnneks ka mitu punkarit ja terav olukord lahenes üksteist sõimates ja kõõritades, kuid vägivallata. Diskomeeste jõllitavatelt nägudelt võis aga näha, et nii nad seda värki jätta ei kavatse. Nad polnud harjunud, et mingid punkarid on võimelised nendega hüppama, ja sisistasid midagi omavahel.
Uue Kanalisatsiooni esinemise ajal paiskusid saali kosutavad helid ja ohtlik intsident läks lava ees tantsides meelest. Kui bänd lõpetas, otsustasime ikkagi kardinate varjus lavale hiilida ja seadsime ennast esinemisvalmis.
Lava ette oli kogunenud palju punkareid, õhus oli pinget ja ootusärevust. Kui kardinad äkki eest tõmmati, selgus, et Herman polnud mallanud oma etteastet ära oodata ja oli juba kogu tabletinormi saali ära külvanud. Põrand oli täis purukstrambitud valget jahu. Hakkasime mängima. Esimene lugu algas, kitarr kärises, bass põmises ja laulja Peep haaras mikrofoni. Korraga jäi kõik kuidagi vaikseks ja lahjaks ning saalis oli kuulda vaid kuiva soolotrummi ja hi-hati tagumist.
Elekter oli välja lülitatud ja lavale ilmus keegi naisõpetaja. Ta teatas ärritunult, et kui kohe laiali ei minda, tuleb miilits. Seda kuuldes ei jäänud midagi üle, pakkisime asjad ja lahkusime.
Liitusime väljuvate punkarite kolonniga ning õue jõudes ootas meid ees ebameeldiv üllatus. Solvatud diskomehed olid vahepeal kõvasti tegutsenud ja kokku ajanud ilmselt oma vanematest tuttavatest löömavennad. Kooli kõrvale, Paldiski maanteele viivale kitsale Kevade tänavale oli moodustatud diskomeestest kett.
Üksteisel küünarnukkidest kinni hoides seisid ees neljakandiliste nägude ja jämedate kaeltega tüübid, kõigil musklid pusade all pungil. Liikusime hanereas jälgi keti poole, kahel pool klähvis kamp hädisemaid diskomehi, kes olid kihevil peatselt algavast põnevast vaatepildist.
Kostis parastavaid hõikeid stiilis aga te nüüd saate...
Paar-kolm esimest punkarit, kes olid samuti turskemad tüübid, murdsid ketist läbi, sinna tekkis auk. Diskomehed ei julgenud vist hakata kõiki valimatult peksma, vaid iga august läbiminejaga möliseti ja jagati suvalisi hoope. Kui järjekord meieni jõudis, tõrjusime paar meie pihta sihitud jala- ja rusikahoopi suurte kitarrikottidega, ja olimegi teisel pool. Samas keeras hotell Tallinna poolt sisse kaks kollast sinise triibuga miilitsakongi. See võis tähendada uut jaoskonda sattumist ja järjekordset jama ning proovisime jalutada rahulikult edasi, nagu ei puutuks toimuv meisse. Miilits sõitiski meist peatumata mööda. Andsime jalgadele valu ja põgenesime Snelli tiigi juurest Toompea kaudu linna. Hiljem kuulsime, et peale mõne ärarebitud haaknõela ja kellegi veriseks löödud nina ei jõudnud õnneks midagi hullemat juhtuda.
Sellest alates vajus soiku kogu Ajutise Valitsuse tegevus. Pärast suvevaheaega läks teise kooli laulja Peep. Ees seisis keskkooli viimane klass ja selle pingeline lõpetamine hajutas tähelepanu. Kevadel läksid bändimeeste rajad juba igaühel oma teed.
Raamatu esitluskontsert toimub 28. aprillil F-Hoones (Telliskivi 60a). Esineb ka bänd Ajutine Valitsus, kus Allan Vainola tegutses 80ndate algul, ja seda originaalkoosseisus.
■Ajutine Valitsus (kitarrist ja laulja; 1980–1981, asutajaliige)
■Velikije Luki (kitarrist; 1982–1983, asutajaliige)
■Terendus (kitarrist; 1984–1985, asutajaliige)
■Ükskõik (laulja; 1986–1988, asutajaliige)
■Metro Luminal (laulja; 1988–1996, asutajaliige)
■Vennaskond (kitarrist; alates detsembrist 1990)
■Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber (laulja ja kitarrist; alates 1994, asutajaliige)
■The Flowers of Romance (kitarrist; alates aprillist 1999)
■Sõpruse Puiestee (laulja ja kitarrist; alates 2002, asutajaliige)
■Kelder (laulja ja kitarrist; alates 2007, asutajaliige)
