Gustav Suits – kingitus eesti rahvale
Leili Iheri doktoritöö mahtu uurimus Gustav Suitsu elust ja loomingust ilmus juba suve hakul, kuid seni ei ole puhkenud seesugust kriitikatormi nagu Marie Underi monograafia järel. Väga vaikselt on tulnud see käsitlus eesti luuleklassikust, keda nii sünniaasta 1883 poolest kui ka paguluse tõttu Rootsis võib ju Underi paarilisekski pidada. Luuleteele nad siiski sünkroonis ei astunud – Suits avaldas kultusraamatuks saanud “Elu tule” kõigest 22aastaselt, Under oma “Sonetid” alles 34selt.
Kuigi Suitsu isik ei anna põhjust sääraseks meediakõmuks nagu poetessi oma, ei ole ta kahtlemata vähem oluline luuletaja. Suitsu “Tuulemaa” kujutas 1913. aastal ilmudes endast tolleaegse eesti luule tippu ning seadis lati Underigi jaoks kõrgele. Noor-Eesti juhtfiguurina ja hiljem Tartu ülikooli esimese kirjandusprofessorina on Suits legendaarne kuju, kes vajanuks ammugi põhjalikku monograafiat. Võib vaid küsida, miks see teos nii hilja tuli.
Ilmselt on materjali kogumine ja töötlemine olnud Leili Iheri jaoks, kes juba 1967 avaldas artikli Suitsu erinevaist luuleredaktsioonidest, vaevanõudev elutöö. Toetuda on saadud siiski varasematele lühiuurimustele, mille loetlemine siin läheks pikale. Raamat annab põhjaliku ülevaate kirjaniku lapsepõlvest Võnnus, kooliaastaist Tartus, ülikooliõpinguist Helsingis, professuurist Tartu ülikoolis ja lõpuks pagulusperioodist.
Seejuures vaatleb autor tähelepanelikult ka murrangulisi ajaloosündmusi. Peatükis “Gustav Suitsu poliitiline südametunnistus” näidatakse noort luuletajat tulihingelise poliitikuna arendamas Soome-Eesti uniooni ideed ja võitlemas oma Töövabariigi programmi eest, millest “kujunes demokraatliku iseseisva rahvusriigi tegelikkus”.
Poliitikas ristsed saanud ja mõneti ka selles pettunud, orienteerus idealisti kalduvustega Suits kirjanduse uurimisele ja õpetamisele. Omaaegsete tudengite – hilisemate teadlaste ja kirjanike mälestused Suitsu loengutest ja eksameist sunnivad paralleele tõmbama ka tänase eurobürokraatiaga: nii oleks täna kujutlematu hinnata tudengite teadmisi Suitsu moodi, kes esiteks diferentseeris tudengeid võimete järgi (nõrgematega pikka juttu polnud) ja teiseks küsitles võimekamaid tõelise ajurünnaku ja ühtlasi avaliku teatrietenduse vormis – tunde, vahel mitu päeva järjest!
Leili Iherit on nähtavalt inspireerinud Suitsu isiksus ja selle kujunemine. Tõepoolest, niisuguseid ürgandekaid, end nii luuletaja, teadlase kui ka õppejõuna välja arendanud humaniste tänases Eestis vist enam polegi. Sellisena oli Suits otsekui kingitus eesti rahvale. Tema opositsioon valitsusega, sirgeselgne kohanematus sellega, mis talle vaimselt vastuvõetamatu, võiksid mõtlema panna ja julgustada ka tänaseid noori.
Gustav Suitsu noorpõlvekiindumused on juba eesti lugejaile tuttavad tema naise Aino Thauvóni suurepärasest raamatust “Gustav Suitsu noorus” ja ka tütre Helga Suits-Kangro hilisemaist memuaaridest, kuid siinne käsitlus suudab lisada mõndagi uut. Illustratsioonidena pakuvad silmailu kaunid fotod poeedi kolmest muusast. Lugeja saab kaasa elada tulevaste abikaasade üksteisega kohanemise valulisele protsessile ja Suitsu äärmiselt arenenud ja peenele armastuskontseptsioonile, millele ta ka Aino allutas.
Suitsu luule imetlejana huvitas mind enim Iheri luulekäsitlus, mis kahjuks valmistas mõningase pettumuse. Interpretatsioon lähtub luuletaja “omailmast”, mille vastu ei saa küll midagi olla, kuid keelefilosoofiast pärit kontseptide teooria luule mõistmisele ega maitsmisele eriti kaasa ei aidanud; liiati kippus pikkades seletustes ja üleseletustes kaduma loomingu enda lummus ja mõjujõud. Ilmselt nõuab luule tõlgendamine kirjutajalt endaltki teatavat luuleandi.
Norida võiks ka teose stiili kallal, mis on vanamoeline ja tihti nahkne. Kohati muutuvad ülipikad laused segasteks ja arusaamatuteks, ka pidevad kordused ja olmeliste pisiasjade küllus segavad olulisele keskendumist. Samas on tänuväärne paljude Suitsu raskepäraste, nooremale lugejale ähmaseks jäävate luuletuste lahtimuukimine, nende varustamine vajaliku ajaloolise, intertekstuaalse või biograafilise taustainfoga. “Tuulemaa” puhul oleks võinud polemiseerida Õnne Kepiga, kes on oma vastavad käsitlused avaldanud doktoritöös ja mitmes artiklis. Kahjuks pole viidatud ka Toomas Liivi artiklile “Kirjandusprofessor Gustav Suits” (Looming 2004, nr 7), mis oleks rikastanud Suitsu kui teadlase käsitlust.
Materjalihulga rangem sõelumine, terade sõkaldest eraldamine ja teksti tihendamine oleks monograafia lugemiskõlblikkust kindlasti suurendanud. Kokkuvõttes aga tahaksin Leili Iherit kiita ja tänada Gustav Suitsu panuse arvelevõtmise ning tema kui tõelise vaimuerudiidi ja väga erilise ning sügava isiksuse õnnestunud avamise eest.
