Autodafee Rua da Fél

“Neetud eluga” 2009. aastal debüteerinud Jan Beltráni loomingut võib pidada eksootiliseks taimeks eesti kirjanduse rohtaias. Tema mullusest “Norast” peale ei seostu see Eesti ainesega riivamisigi. Äsja ilmunud “Jumala poolt hüljatud” on Barcelonas elava eestlase kolmas romaan.

Beltránil näib olevat soov kirjutada totaalset lugu, võtta oma tegelased ette hällist hauani. “Jumala poolt hüljatud” on hääbumise lugu kolmekümnes peatükis. See on lugu Massaud Botelho’st, Lissaboni arveametnikust, kes kasvab üha enam kokku oma Rua da Fél asuva majaga. Ja Massaudi eluks on armastus maja omaniku Manuela, lesest aadliproua vastu – traagiline armastus, sest Manuela on surmast märgitud. Armastuse lugu hõlmab teosest avakolmandiku ja sellega võiks lõppeda ka Massaudi lugu, kuid Massaud pole traagiline kangelane. Mis on noorusarmastuse seitse aastat seitsmekümne üheksa aasta kõrval, mis talle on elada antud?!

Milleks uus lugu, kui vana ei tundu veel läbi olevat, kui tahad, et olekski vaid üks – Suure Eluarmastuse Lugu?! Nähes küll uute lugude algeid, ei taha, ei julge või ei viitsi Massaud neist kinni hakata, laseb neil minna, kuni osutub, et tema ainsaks looks jääbki too vana lugu, mida mängib inimestega elu. Sest suur on elu, kuid ühe elu lugu on suur harva. Otsekui ämblik istub vananev Massaud oma laguvas õnnepalees, kiilaspea läikimas “nagu pesukausist vastu sillerdav kuu”, oodates midagi või kedagi, ja saades viimaks majaga üheks. Sest majadki on tehtud põrmust.

Massaud ei saa üheks ainult majaga, vaid ka linnaga, kus see maja asub, kogu maaga. “Jumala poolt hüljatud” on Lissaboni ja Portugali romaan – sellisena ainulaadne eesti kirjanduses. Massaudi hääbumise kangasse on põimitud peatükke ka selle kauge kandi ajaloost: näiteks 1755. aasta Lissaboni maavärin või Neitsi Maarja ilmumine Fátimas 1917. aastal, sõna saavad Salazar, Pessoa jt. See lisab erakust peategelase olelusele müüdimõõdet, kuid relativeerib ühtlasi Lissaboni ja Portugali ajaloohiilgust. Argirutiini ihkav Massaud, Salazari ajastu laps, ei pane oma enesekesksuses näiteks 1974. aasta Nelkide revolutsiooni õieti tähelegi.

Beltráni tegelasteks on ikka “väikesed inimesed”. Nii ei puudu tema tekstidest hoobid, mida jagab saatus, aga ka mitte kingid, juhused ja imed – kogu see melodramaatiline tulevärk. Uuel romaanil on varuks ka veretõbi, õudne kääbuslaps ja intsest. Beltráni maailmal lasuks kui needus. Tema debüüdi ja uue romaani pealkirjad on ühest puust, kuid “Jumala poolt hüljatud” tungib needuse rägastikus hoopis kaugemale.

Seda rõhutab veelgi raamatulik stiil, mis saavutab siinses romaanis arvestatava keelevirtuoossuse. Beltrán ei löö risti ette ka klišeede ees, kuid nihestab neid irooniliselt lajatava argikeelsusega, karikeerides nii oma tegelasi, kellesse ta suhtub siiski sümpaatiaga. Olustikukirjeldused on täpsed ja aistingulised.

See kirjutamisviis näib osutavat käes- ja olemasoleva pildistamise soovile, ihale püsida hetkes. Säärast hoiakut võiks nimetada melanhooliaks. Portugalis kutsutakse seda saudade’ks. Ja nii pole ehk liialdus näha ka luuüdini saudade-usku Massaudi maises elukäigus Rua da Fél ehk Usu tänaval omamoodi autodafeed – usutegu. Mida maailm, teadagi, harva märkab.