Nädala raamat: Tore ja hirmutav
Indrek Koff “Eestluse elujõust”
Härra Tee ja Proua Kohvi, 2010. 69 lk.
Kas tegelikult ikka on võimalik rääkida eestluse elujõust? Ma mõtlen päriselt, mõtte ja tundega rääkida. Rääkida nii, et ei pea appi võtma sündide ja surmade või abiellumiste ja lahutuste statistikat või vaatama keskmise palga ja tööpuuduse muutumise kõveraid. Rääkida nii, et me ise tunneme ja tunneb ka see, kellega me räägime, et me oleme asjas sees, et see läheb meile korda mitte ainult intellektuaalselt, vaid ka emotsionaalselt. Rääkida nii nagu polekski homset. Kas see on võimalik?
Ei, muidugi mitte. Iga jutt on ju ikkagi ainult jutt, mingi kombinatsioon tunnetest ja mõtetest. Ja ometi! Ometi on võimalik rääkida nii, et ollakse asjas sees! Rääkida nii, et teisiti ei saa. Rääkida nii, nagu polekski homset. See on võimalik siis, kui me ise ei pane tähelegi, et me seda teeme ja kui me ei tunne, et meid jälgitakse. Siis saab rääkida kõigest nii, nagu see päriselt on, nii nagu me seda iga päev elame.
Sellele mõttele on pihta saanud tõlkija Indrek Koff (tuntud eelkõige ehk Houellebecqi “Elementaarosakeste” eestindajana), kelle sulest on ilmunud see iseenesest õhuke raamatuke, mis sisaldab lauseid. Ja kahte monoloogi. Autor ise nimetab žanri “hüsteeriliseks traktaadiks”, aga klassikalises mõttes traktaat see pole. On laused. Laused, mida oleme kõik kuulnud ja – hullem veel – ise öelnud. Kas autor on korjanud need tänavalt või on see tema loomingu vili, polegi oluline. Igatahes on Koff suutnud jätta veenva mulje, nagu sisaldaks “eestluse elujõust” tõepoolest jutu seest nopitud lauseid ja fraase.
Kui algul tundub ettevõtmine jabura huumorina, siis tähelepanelikult lugedes hakkab õudne. Õudne, sest siin see eestluse elujõud ongi: laotatud me ette sellisena, nagu ta mitte ei tundu, vaid nagu ta ON. Kohati tore, kohati aga päris hirmutav: “šampus vana tallinnaga”, “mis tagumikust sa räägid omal pole ollagi”, “ega mina pole mingi rassist”, “nohtemväiksedõlledvä” ja kõik need teised toredused on tuhat korda kuuldud. Ja tuhat korda öeldud. Nad on labased, teinekord ropud ja vaenulikud, enamasti aga lihtsalt tavalised. Täpselt nagu me isegi. Ja see teebki teose geniaalseks. Just üksikute tuttavate lausete kaudu tuleb välja pealkirjas sõnastatu: meie elu ja meie jõud, elujõud. See on toores, veidi kodukootud ja maadligi. Aga igal juhul oma. Kas just oma ja hea, seda otsustagu iga lugeja ise – autor mõtlemise tööd lugeja eest ära ei tee. Tundub, et ta usaldab oma lugejate mõtte- ja elujõudu.
