Andrus Kivirähk soovitab : Kuidas võtta viina
Jüri Pino “Sakuska. Võta peale!”
Tammerraamat, 2010. 168 lk.
Jüri Pino väike raamatuke “Sakuska. Võta peale!” on leidnud sedavõrd suurt tähelepanu, nagu nii mõnigi paks romaan võib ainult unistada. Mis tähendab, et Jüri on võtnud ette olulise teema. Viina joomine on ju Eesti Vabariigis olnud aastaid otsekui põlu all. Ikka va vein on see õilis jook, äärmisel juhul tunnustatakse ka konjakit või viskit, aga viina kohta ütleb ikka mõni loll, et seda joovad ainult venelased või proled. Nii et kui nüüd ilmus lagedale üks aus setu, kes kõva ning julge häälega kuulutab, et viinalauas istumine ning pitsi tõstmine on üks ütlemata mõnus tegevus, siis elavad paljud mõttekaaslased talle südamest kaasa.
Pino käsitluses on viina joomine omalaadne kunst, midagi Hiina teetseremoonia sarnast. Ja see on kahtlemata tõsi, sest viin pole viski, mida võid üksinda teleka ees limpsida. Viin nõuab head seltskonda ja korralikult kaetud lauda. Ühesõnaga – ettevalmistusi. Nagu ütleb Jüri – laudlina ei tohi erinevate liudade ja kausikeste alt nähagi olla! Soovitan Pino raamatut eriti noortele, kes alles sisenevad viinasõprade maailma, on läbematud ja kipuvad pruukima kus juhtub. See pole hea. Kole on näha kusagil tagahoovis vedelevaid tühje Laua Viina pudeleid. Niimoodi, liivakasti serval, otse pudelist viina ei jooda! Õige viinavõtt on kultuurne tegevus, mis toimub ikka ja ainult söögilaua taga. Selle käigus aetakse muhedat juttu ja pannakse paika kõik maailma asjad. Juuakse pitsist, lüüakse kokku ja hammustatakse peale.
Mida peale hammustada, sõltub muidugi maitsest. Pino pakub välja terve hunniku retsepte. Mina ise söögivalmistamisest suurt ei hooli ja kokaraamatuid tavaliselt ei loe. Aga Jüri oskab oma retseptid nii huvitavalt kirja panna, et need polegi nagu retseptid, vaid väikesed jutukesed, täis tähelepanekuid ja tarkuseteri. Ja millised kaunid metafoorid! Jõudmine Purju külla jne. Nii nagu eskimotel pidi olema sada sõna lume kohta, nii oskab Pino varjundirohkelt kõneleda viinast ja sellega seonduvast.
On olemas väike valik tooste, on nõuandeid hommikuste vaevade vähendamiseks. Õpetatakse tegema nii sülti kui pelmeene. Suu hakkab vett jooksma. Mõlemas mõttes.
(Käin õige korra kapi juures…)
Tõsi, Jüri vana sõbra ning võitluskaaslasena pean oma kohuseks olla aus ning tunnistada, et ehkki Pino on kõva teoorias, on tal praktikas ette tulnud ka libastumisi. Aga see ei vähenda muidugi maestro elukogemuse väärtust. Ilus, et ta seda oma rahvaga jagab ning ka kogenumatele viinahuvilistele teed valgustab.
