Adrenaliinist ja armastusest pulbitsev corrido*

Originaalväljaanne ilmus juba 2002. aastal, ent ikka ja jälle meieni jõudvad uudised Mehhiko narkokartellide ohvriterohkest kodusõjast muudavad ainuüksi romaani sissejuhatava osa – kangelanna Mehhikost põgenemise – väärtuslikuks. Saame ülevaate kaktustemaa kuritegevuse põhimõtetest, sh peamisest – karistus usalduse kaotuse eest on laiendatud surmanuhtlus, st maha koksatakse ka endise kambajõmmi pereliikmed; rikkumise raskusaste määrab vaid selle, kas surm on kiire, aeglane või tõeliselt piinarikas. Jõuame väikest viisi selgusele, miks ikka ja jälle leitakse mõni miil USA piirist lõunas tühermaalt autotäis auklikuks põmmutatud kriminaale või politseinikke või mõlemaid läbisegi.

Veel rabavam on mõnusas adagio’s voolav detailirohke kirjeldus, kui absurdselt ja lootusetult korrumpeerunud on Euroopa Liidu ühe suurima riigi Hispaania politsei ja teised võimuorganid, alustades Andaluusia (sh Marbella) linnapeadest, lõpetades justiitsministeeriumi ja salapolitseiga. Tekib kiusatus mõelda, et kui pealtnäha eeskujulikus ühiskonnas on asjad nii hullud, siis mis meie riigis pinna all peidus võib olla.

Selgub, et eduka kuritegeliku karjääri ideaalretsept on vähemalt paberil lihtne: ametnike mõõdutundetu äraostmine ja šantaaž, kamaluga riskimisjulgust ja näpuotsaga kõige väärtuslikumat komponenti – õnne ehk kohtumisi õigete inimestega.

Nii astub ühel saatuslikul hetkel Teresa Mendoza ellu naist platooniliselt imetlev venelasest gangster (nagu ikka, kardavad ka Vene maffiat kõik maailma kurjategijad). Teisel – Maroko kõrge ohvitser, kes on seksi eest valmis kõikvõimalikeks teeneteks. Kolmandal ja tähtsaimal – saatuslik naine, kes peategelasse armub, õpetab ta kirjandust hindama ja muudab ta elu täielikult. Sekka mõned armumised või juhuslikud kohtumised, mis pakuvad seksi ilma tunneteta – pluss ohtralt tequila’t, kanepiga tembitud sigarette ja noore naise sisekaemusi.

Huvitav on jälgida, kuidas palgamõrvarite eest põgeneja sünnib ümber käskijaks, kes annab ise palgamõrvaritele korraldusi – ent see ei ole esitatud küüniliseks, hingetuks muutumise, vaid pragmaatilisemaks ja intelligentsemaks kasvamisena.

Alates esimesest lausest (“Telefon helises ja Teresa teadis, et ta tapetakse.”) kuni vesternilikult täriseva, püssirohu ja granaadikildude poolt ärarebitud inimliha järgi lehkava kulminatsioonini käib ehthollywoodilik madin, mida tõstavad keskmisest action-loost kõrgemale oskuslik mäng tempoga ning – detailid.

Jumal on detailides. Imetlusväärne töö pisiasjadega, viimseni lihvitud tegelaskujud (kellest vaid osa on välja mõeldud), rikkalik ülevaade Mehhiko narcocorrido- ehk “platnoi”-muusikast, taustal kangastumas motiivid “Monte Cristo” peategelase Edmond Dantès’i balansseerimisest hea ja kurja piiril, lastes lugejal juurelda, kas kättemaks on õilis või moraalitu. Seda kõike toetab ka suurepärane tõlge.

Ent miski pole täiuslik – nutikas ülesehitus fiktiivse dokumentaalloona (ajakirjaniku ja peategelase paralleelsed teekonnad, kusjuures peategelase seiklusi kirjeldab ajakirjanik selle põhjal, mida ta oma allikatelt Mendoza kohta kuuleb) jääb lõppkokkuvõttes pisut ebaloogiliseks. Ajakirjanik-jutustaja kirjeldab kohati kangelanna nõnda intiimseid mõtteid ja tegusid, millest ta võis teada saada üksnes otseallika ehk Mendoza enda käest. Samas tunnistab ajakirjanik miskipärast, et tema kauaoodatud kohtumine Mendozaga jäi lühikeseks ja lakooniliseks. Autor võinuks ju konstrueerida terve rea ajakirjaniku ja kangelanna kohtumisi, paraku valis ta teise tee. Nii jääbki lugeja silmitsi küsimusega, kuidas jutustaja teatud asju teab. Ent lugemiselamust see ei vähenda.

Püstitada võiks ka moraalse hukkamõistu probleemi – autor isegi ei ürita Teresa Mendozat, hiiglaslike narkolastide maaletoojat, negatiivsena näidata. Hoopis vastupidi – ta vihjab Mendoza suu kaudu, et marihuaana on rahvadroog, kokaiin aga rikaste lontruste meelelahutus. Teisisõnu öeldes polegi narkotsi maaletoojad milleski süüdi. Samas – miks peakski ajakirjanik portreteeritavat kurjategijat hukka mõistma?

Corrido – rahvalik Mehhiko ballaad, mille sõnad jutustavad enamasti eluraskustest ja rõhumisest. Toim.