10.04.2024, 00:05

NÄDALA RAAMAT | Kadestades meestele lubatud iseseisvust, tormab Sabina ühest armuloost järgmisse

„Spioon armastuse majas“ on rännak naise sisemaailma, kus põimuvad võõrandumine, äng, sensuaalsus ja kirg, kirjutab Diana Koit.

Diana Koit

ESIMESI NAISEROOTIKUID KIRJANDUSES: Anaïs Nin on eeskätt tuntud avaldatud päevikute poolest, millesse talletas kuue kümnendi jooksul oma mõtteid, mälestusi ja tundeid.

FOTO: Everett Collection / Vida Press

„Igaüks tahab olla armastatud, kuid selle kogemise hetkel ei suuda pea keegi seda taluda. Igaüks ihkab armastust, suutmata uskuda, et ta seda väärib.“ Nõnda kirjutas ameerika kirjanik James Baldwin aastal 1968, umbes15 aastat pärast seda, kui oli esimest korda ilmunud Anaïs Nini julge lühiromaan „Spioon armastuse majas“. Vahest sobikski eeltoodud tsitaat kokkuvõtvalt tutvustama Nini jutustuse peategelase Sabina paineid, mis on ootamatu tundlikkuse ja aususega kaante vahele köidetud ning millega paljud lugejad võivad tänaseni samastuda.

Noor ja kaunis Sabina on pealtnäha julge seikleja, kes keebi lehvides igal õhtul uuele rännakule asub, jättes paokil koduukse ja hoolitseva abikaasa tema tagasitulekut ootama. Spiooni kombel astub ta üha erinevatesse rollidesse, konstrueerib endale aina uusi identiteete, hiilib mööda armastuse maja kambreid iha, naudingute ja vabaduse otsinguil. Kadestades meestele lubatud iseseisvust ja kerglust, tormab Sabina paigalejäämise hirmus ühest üürikesest armuloost järgmisse, leidmata aga ühestki sellist rahulolu, mis koidiku saabudes lootusetult lössi ei vajuks.

Kommenteeri Loe kommentaare