„Kõige raskem selle juures oli see, et ma ei teadnud üldse, mida ma peaksin tegema või kuidas käituma. Ütlesin ainult oma tollasele silmarõõmule, et mul on imelik olla ja selle asemel, et reageerida õigesti – küsida abi – ütles ta lihtsalt, et ah sa pole joonudki.“

Sellest ajast elab ta seda traumat peaaegu iga päev uuesti läbi ja käib koos väikese grupi kaaslastega koolides teadlikkust tõstmas. Praeguseks on räägitud üle 2000 õpilasega ning tüüpiline on, et kui palutakse tõsta käsi ja näidata, kui paljud teavad kedagi, kes on korgijoogiga kokku puutunud, tõuseb kõvasti üle poolte kätest.

Korgijook on ühiskonnas suuresti maha vaikitud teema. Kuna see kaob organismist imekiiresti, ei ole võimalik teha selle kohta statistikat, riiklikul tasemel pole seda kuigi prioriteetseks probleemiks peetud, kõrvaltvaataja ei pruugi üldse aru saada, et kui kaaslasel halb hakkab, võib tegu olla korgijoogiga. Ning kõige lõpuks – enamus ohvreid elavad oma trauma üle ega pöördu sellega politseisse.

Ühes Tallinna eliitkoolis toimuv on õpetlik näide – väike poistekamp on kujunenud sari-korgitajateks ning kuna aastatega pole midagi ette võetud, on õpilased asunud oma meetoditega teda sotsiaalselt karistama. Aga seegi pole õige, rõhutab Aleksandria.

„Inimesele on ju selgelt trauma, mis te kiusate teda? Probleemiga peab päriselt tegelema,“ ütleb Aleksandria.

Podcastis räägime:

  • Mida teha, et ennast pidude käigus hoida.

  • Kuidas korduv korgijoogitaja ise oma tegevusest mõtleb.

  • Miks on korgijoogitamine nii karistamatu kuritegu.