Reiviplahvatus lennutas kokku väga palju erinevaid inimesi, narkootikumid kaotasid palju piire. Kohtusid väga erinevatest subkultuuridest ja rassidest inimesed. Neil päevil tantsisid tudengid ja jalgpallihuligaanid koos mustade ja geidega, nende vahel polnud varem mingit kontakti olnud. See polnud teadlikult poliitiline, paljud osalised olid tegelikult väga konservatiivsed.

Toonaste psühhedeelsete reivijate seas on nüüdseks palju konservatiive. Ometi on nad selle kultuuri osa, endiselt omavahel seotud. Selles maailmas oli väga head ja väga halba. Ohtlik on romantiseerida seda mingi suure mässuna – kõik olid koos, tohutu võimaluste virvendus. Elud muutusid, paljutki muutus, aga palju ka ei muutunud.

Palju räägitakse ööelu ohutusest. Narkootikumid ja alkohol on klubikultuuriga alati käsikäes käinud. Kuigi ma suhtun neisse vägagi liberaalselt, ei pea ma kumbagi ohutuks. Kui ohutuks siis klubikultuuri muuta võiks?

Keeruline. Mu naine asutas ettevõtte, mis korraldab päevaseid perereive. Muusika on vanematele, aga väga väikesed lapsed saavad ka seal olla. Vanemad ei saa eriti välja, tahaksid klubisse, aga ei saa seal käia. Kui lapsed on kaasas, peab kõik väga turvaline olema. On täiesti kaineid reive, ka noorte seas, näiteks spirituaalsetel põhjustel.

Olen näinud ka täiesti kohutavaid hipide kaineid reive. Kohtad suurte silmadega inimesi korrutamas: me oleme vaid vaibidest pilves! Ja mina tahaksin öelda: oi ei, te olete kultus. Aga kõigele on ruumi, ei ole ühtainsat õiget klubikultuuri.

Kui inimesed tahavad minna ja riskeerida, siis ma tean klubisid, mis on meeletult hedonistlikud. Narkootikume on hunnikutes. Nende klubide kultuuri osa on aga enamasti see, et seistakse