Vägivald juugendi kallal
Karin Hallas Kui 20. sajandi funktsionalismi kaitseks on liikvel terve rahvusvaheline võrgustik Docomomo näol, siis juugendarhitektuuril nii tõhusat kaitset enam pole, eriti pärast UNESCO juugendekspertide töögrupi tegutsemise lõppemist. Juugend oleks just nagu juba nii vana, et endastmõistetavalt "antiik", ja teisest küljest nagu ei ole ka. Liiga noor teine. Nii ta ongi kusagil vahepeal – sajandi vahetusel. Kui funktsionalistlik arhitektuur sümboliseerib kauneid omariiklikke 1930ndaid ning on eestlaste mälus ehk tõepoolest suurema tähendusega kui mistahes teine arhitektuuristiil, siis tsaariaegset juugendit on kord põlatud, kord armastatud ja siis jälle lihtsalt unustatud. Viimastel aastatel on juugendstiil taas ennast märkama pannud – renoveeritud või ka lihtsalt ülevärvitud hoonete näol, mis Tallinnas ridamisi valminud ja valmimas. Sajandilõpumeeleolud, teatava ühiskonnakihi ennastsalgav kodanlikustumine, luksuse- ja lõbuideaalid ning üleüldine müstikavaimustus tõstavad juugendi aktsiaid veelgi. Viimane aeg küsida: kuidas läheb selles kontekstis Eesti autentsel juugendarhitektuuril? Mis sest, et Ammende villa restaureerimine ja Estonia katuste panek alles pooleli.
Veel 1970. aastate alguses ei peetud juugendit miskiks kunstiks – ilutsev, maneerlik, kodanlik. Milleks tulevikkuvaatavale nõukogude inimesele seda pahelisust kiirgavat dekadentsi vaja? Ent juba 1970ndate keskel nautis stiil postmodernse arhitektuuri tõusulaine harjal suurejoonelist taastulekut. 1970ndate teisel poolel hakati ka Eestis juugendist kirjutama (Leo Gens, Leonhard Lapin), 1978 toimus Kunstimuuseumis näitus "Juugend Eestis" (koostas Mai Levin). 1980ndate alguses jõuti sajandi alguse ehitiste praktilise taaselustamiseni: 1982 rekonstrueeriti aastaid laste polikliinikuna räämas seisnud Lutheri villa Õnnepaleeks (Pärnu mnt 67, mida nüüd nimetatakse tagasihoidlikumalt perekonnaseisuametiks), 1983 sai juugendlikud interjöörid tagasi Draamateater (mõlemad ehitised 1910, N. Vassiljev ja A. Bubõr, renoveerijad vastavalt S. Uusbek & L. Zaporozhetš, H. Eensalu & S. Uusbek). 1982 renoveeriti ka pilkupüüdva fassaadiga Pikk 18 (1910, J. Rosenbaum), kus avati Draakoni galerii (sisekujundus Maia Laul). Olümpiamängudeks maaliti värviliseks aastakümneid hallina seisnud (kes veel mäletab?) neomaneristlik Pikk 23/25 (1909, J. Rosenbaum, E. Boustedt) uudishimuliku härra skulptuuriga katuseharjal Draakoni galerii vastas.
Hoiatus: juugend ahvatleb järele tegema
1980. aastatele iseloomulikult üritati juugendit täiendada nn uusjuugendiga (uusvana mööbel Lutheri villas ning Eva Jänese fresko, Maire Hääle valgustid; Rait Präätsa monokroomsed vitraazhid, stiliseeritud tekstiilid ning ebaõnnestunult valitud Tšehhi seinabraad Draamateatris, Dolores Hoffmanni mitte kõige stiilipuhtam vitraazh Olümpiakomitee, hiljem Ajakirjanike Liidu maja fuajees Narva mnt 30 – konteksti sobinuks pigem historitsistlik vitraazh, jt). Nüüd juugendit enam "juurde teha" väga ei püüta, kui välja arvata Maile ja Eliina Grünbergi Viru 3 sisekujundus ning Suur-Karja 7 pangahoone kellegi soome kunstniku (?) algajaliku joonega tehtud vitraazhid.
Et juugendelemendid väärivad taastamist, selles ei ole vaja tellijaid ilmselt eriti veenda – erinevalt mõnest funktsionalistlikust sujuvjoonest, on juugendi puhul kohe selge, et tegemist on "kunstiga". Raskem on nö "märkamatute" detailidega – siia kuuluvad akende peenelt töödeldud profiilid, akende ja uste jaotused, mis on sajandi algusele väga iseloomulikult omased, tihe ruudustik kui mitte üle terve akna, siis akna ülaosas, puitmajades sageli väga hoolikalt kombineeritud laudisemuster, tüüpilised vertikaalsed raamistused ülestikku asuvate akende puhul jne.
Juugendarhitektuur on kaasaegsete paranduste-täienduste suhtes tundlikum kui funk, mis suhteliselt lihtsavormiline ning materjalidelt kaasaegne. Ka kannatab sajandivahetuse arhitektuur tunduvalt halvemini välja muinsuskaitsjate lausnuhtluse – "moodsalt tehnoloogilise" plastikakna. Selle kontrast juugendhoonega on sootuks räigem kui funktsionalismi puhul. Nii historitsismis kui juugendis, kus on hulk peenevormilisi detaile ja rafineeritud seoseid (eriti nn mängulistel juugendfassaadidel), on interpreteerimisega suhteliselt kerge mööda panna. Ometi võib isegi kõige lihtsam sajandi alguse lõikeornament puitfassaadi sootuks elavamaks muuta ja sageli mõjub just kohaliku ehitusmehe kunagine kohmakus liigutavalt võluvalt.
Tallinna juugendi puhul peab kindlasti silmas pidama tema konservatiivsust – Eestist ei leia Brüsseli, Pariisi ja Kesk-Euroopa floreaalsete rõdu- ja katusevõrede sensuaalset mängu, majoolikafriise ja keerulise joonega vitraazhi, täiesti võõraks jäid siin julged seinapinna "dematerialiseerimise" katsed, mida viljeles Otto Wagner Viinis. Kergust on Eesti juugendis vähe, fantaasiat (Jacques Rosenbaumi ehitised) ning lennukust õnneks siiski leidub (uljate fassaadikaartega Lutheri seltsimaja Vana-Lõuna tänaval, nüüd Sõnumilehe toimetus, 1905, Gesellius, Lindgren & Saarinen). Et väliseeskujusid on varnast võtta, valitseb Tallinna juugendehitist rekonstrueerima hakates oht teda üle disainida – muuta stiili "stiilsemaks", nii nagu juhtus ajalooliste stiilidega historitsismis. Rekonstrueeritud Viru 3 puhul on käidud lausa piiri peal, samas ei mindud fassaadil (Siim ja Kreis) ajalooliste detailidega lõpuni (puudu on valgustid, vitriinide kaitsevõred), värvilahendus on juugendist kaugel.
Värvidest oleneb palju
Värskelt uue ilme saaanud Eesti Telefoni hoonel Kreutzwaldi 12 (1912, Karl Burman) on uus värvilahendus eelmise paks-kollasega võrreldes hõrgum. II korruse interjööris on taastatud aknanishi küllalt raskepärased dekoratiivmaalingud – selliseid maalinguid peidab maja tõenäoliselt teisigi, nii et midagi jääb ka tulevastele põlvedele avastada. Suurepärane, et välja pole vahetatud vanu siseuksi-aknaid, mis on nii kerge sündima, kui hoonet ei restaureeri just Restor, nagu see antud juhul oli.
Teistegi juugendfassaadide puhul võib täheldada värvilahenduste süvenenud tundlikkust. Möödunudsuvine Pikk 23/25 uus värvilahendus on eelmisest kärtsakast tunduvalt parem (ka kadunud kass on katuseharjal tagasi), sama võib öelda Maakri 23 kohta (algselt A. Jaron, 1911). Varasemaga võrreldes märkimisväärselt sümpaatsemaks tõotab kujuneda Eliel Saarise Krediitpanga (1912, nüüd Kultuuriministeerium jt) ilme. Juba mõni aasta tagasi valminud siseõue ja interjööridega (Tallinna Panga osa) võis rahule jääda, ehkki sisehoovi sammaste üliintensiivne sinine võttis tollalgi nõutuks (ja "õigeks" ei ole ta kulunud siiani). Draamateatri fassaadide rohelistega sai omal ajal mööda pandud, aga värvitakse jälle – ja esimene kärts katuseräästas ehmatab küll päris ära – ega ometi kogu maja selline tule?!
Mere puiestee 4 on valminud Rotermanni tehaste punasetelliseline kontorihoone, hiljem ka elamu (1910, Boustedt & Lemm; Leo Gens on kahtlustanud ka E. Saarise autorlust). Siin võib muidu positiivse üldmulje taustal kogeda, kuidas uuesti tehtud vana on ülemäära uus – eriti uksed on kirjeldamatult tuimad, ehkki küll tõenäoliselt vastavad joonistele. Andestamatu oli loa andmine maja külge ehitatud valvurimajakese lammutamiseks – ükski õigustus ei tundu siin piisav, kõige vähem mittevastavus tuletõrjeauto gabariitidele (vanalinnas peaks siis aina majade eeskodasid lammutama). Inglise kolledzh, endine Tütarlaste kommertsgümnaasium Vabaduse väljakul, oli hoolega tehtud stiililine õnnestumine, ka Viru 4 rõõmustas – aga juba ta kergelt laguneb (miks küll?).
Juugendroosiaia pahupool
Kas pilt on enam roosiline? Nii mõnelgi juhul piisab majja astumisest või tagahoovi kiikamisest, et tõdeda: ilus on ainult esikülg (Roosikrantsi 15, ka Kreutzwaldi 12 hoovifassaadi osa on veel tegemata, Viru 4 kõrval on teine Burmani / Perna suur üürimaja Väike-Karja 1 / Sauna 1 – stiilne ja lagunev, kogu nn Heliose hoov on keset vanalinna nagu hunnik igavesti kestvat õnnetust). Kunagise doktor Akeli maja tagahoovis Roosikrantsi 10 (1912, A. Lindgren) käib vilgas ehitustöö. Kuuldavasti ei tahtnud uus omanik algul teadagi arhitektuuriajaloolistest eritingimustest, ometi on tegemist nimeka Soome arhitekti projekteeritud hoonega, mille rikkumine oleks kaasa toonud ilmselt ka põhjanaabrite muinsuskaitse sekkumise. Kahetsusväärset seal paraku on: välja on vahetatud suur osa aknaid, mis pole küll plastikust, kuid näevad sedamoodi välja (täispuitu peeti liiga kalliks), olles profiilide puudumise tõttu laiad ja lamedad.
Murelikuks teeb Kaupmehe 8 (1913, A. Uesson) remondi lõppemine: kahekorruselisele puumajale kasvatati peale kahekordne ebaproportsionaalne katusekorrus. Maja on nüüd nagu tindipott ruudus. Ometi on Kaupmehe 8 Tallinna puumajade seas eriline, olles arvatavasti inspireeritud Estonia teatri kaheosalisest kompositsioonist (ka Uessoni enda loomingus pole täpset analoogi), mis oleks pidanud renoveerijaid tähelepanelikuks tegema. Säilinud stiilsed uksed oleksid pidanud arhitekti suunama otseteed tagasi nõudma ka akende esialgseid tihedaid jaotusi (mis pole ka väga tavalised). Täiendava katusekorruse kuue madala horisontaalakna asemel, mis oleksid ju ka siseruumi huvitavamaks muutnud, on projektis piirdutud kolme suure aknaga, tegelikkuses on need aga üldse ära jäetud!
Pirita tee 12 Sõnajalgadele kuulunud maja rikuti hiigelaknaga, vaatamata arhitektuuriajaloolase Silvi Lindmaa püüdele sekkuda, ja nii ta seal seisab – kuulus, aga kummaline. Hoopis rabava metamorfoosi tegi läbi O. Schotti väike villa Narva mnt 46 (või 44, numbrit majal pole) – maksimumnäide sellest, kuidas sajandi algusest "puhta vuugiga" üle on käidud. Poosetavalt roosa maja kõrvuti porilillaga – kas esinduslik Narva maantee tõepoolest paremat ei vääri?
Karl Burmani üürimajad Tatari 21b ja Raua 39 mõjuvad juba aastaid hirmuunenäona, kuid jäävad siiski veel alla Erika tänava "punastele kasarmutele" (1909, 1913-14, A. Jaron), mis meenutavad hilissügisesi ussitanud pilvikuid. Mõnda palkonit hoiab seal veel ainult ime püsti.
Slummid – häda ilu ja eluga
Puitrajoonide stiilseid maju üle vaadates tuleb kurb tunne. Weizenbergi 14 (1913, A. Uesson) ootab pikisilmi remonti (keegi teravmeelne on maja fassaadi "parandanud" ajutiselt vahtplastiga, millel telliseimitatsioon), arhitekt Ernst Kühnerti kodumajad Süda 3 ja 3a (1913 ja 1914) paluvad juba ammu saatuselt kergemat karistust. Vähemasti Süda 3a puhul siiski midagi nagu tehakse.
Üht-teist kaunist on kunagi olnud ka Tallinna slummides, seal hulkumine on veetlevgi, kuid ainult niikaua, kuni kohtab inimesi. Üle tänava kajamas rämedad perelöömad, pohmelliuimas inimkakerdised hommikusel tänaval ja lödid naised hangunud läbus – kõik see on siinsamas sileda kesklinna kõrval, kõik see on siin justkui normaalne. Kalamaja ja Kopli elu taustal tundub muretsemine arhitektuuri stiilsuse üle pepsi hädaldamisena pitskinnaste pärast väljaheiteid purskava solgitoru juures. Inimlikkuse minetamine on määratult traagilisem ja ahastamapanevam kui arhitektuuri allakäik – ja ometi pole lõdvale minnalaskmisele õigustust ühe ega teise puhul. Räägime roppunud elust – jah, aga ikkagi ka igatsusest, piinast ilu järele. Sajandivahetusel usuti, et ilu päästab maailma.
Omaette teema on sajandi alguse tööstusehitised, mis näikse täiesti saatuse meelevalla alla antud ja mille kaitsmine on ka väga probleemne, kuivõrd tööstusehitiste kompleks on alati konglomeraat erineva arhitektuurse kvaliteeditga ehitistest. Tööstusarhitektuur on omaette teema, Lutheri vabriku klubist mõne sõnaga siiski. Kui keegi ükskord ometi võtaks ette selle hoone vabastamise nõukogude taagast, oleksime rahvusvaheliselt märkimisväärse mälestise võrra rikkamad. Muusikas me januneme tundlikkuse järele, kuulatame nüansse, arhitektuuris aga laseme vohada kohmakusel, lepime valenootide ja juhukolksatustega. Mispärast?
Arhitektuurimuuseumi sellesuvine suurnäitus SAJANDI ALGUSE TALLINN: OLEV, OLNUD, KUJUTLETUD Rotermanni Soolalaos pakub võimalust vaadata sajandi alguse arhitektuuri sellisena, nagu ta omal ajal mõeldud ja ehitatud oli, ja milline on ta täna. Näituse koostas K. Hallas, kujundasid S. Vallner ja H. Grossschmidt.