Katusega või ilma?Karin Hallas

Toomas Rein ei ole Walter Gropius ega Lilian Hansar Paul Schultze-Naumburg, kuid nendevaheline konflikt, mille Toomas Rein Ekspressi veergudele tõi, meenutas vägagi vaidlust lamekatus contra viilkatus funktsionalismi algusaegadel. Lame katus oli moodsa arhitektuuri revolutsioonilisemaid elemente, aga et avangard pole

kunagi kõigile meeldinud, siis paisus katusetüli tollal teravaks ideoloogiliseks sõjaks.

Alguse sai see 1925. aastal, mil Walter Gropius hakkas ajakirjas Bauwelt avaldama artikleid lameda katuse kohta. Esimesena rea gee ris Dresdeni linnaarhitekt Kurt Hager, kes väitis lameda katuse üks nes idamaise vormi ning konstruktiivselt sobimatu olevat. Ras kekahurvägi sekkus 1926. aastal sa jandi algul neobiedermeiermaju projekteerinud Paul Schulze-Naumburgi näol, kellest sai la me katusepooldajate esimaterdaja ning Bauhausi hukutaja natslikul Saksamaal. Just Schulze-Naum burg tõi vaidlusse poliitilise as pekti: lamekatus ei sobi Saksa kliima ega kommetega, sest hoopis viilkatus on “saksa rassi tunnus”. Muidugi ei jäänud rassiaspekti sissetoojal kahe silma vahele asja olu, et sõjajärgses saksa kunstis ja ar hitektuuris olid pead tõstnud “muud rahvused” (loe: juudid). Nii oli kohal ka “välisvaenlase” kuju, keda oli lihtne süüdistada Heimat-traditsioonide hävitamise katses, mida Schultze-Naumburg tegigi oma artiklites “Kunst ja rass” ja “Saksa maja nägu”.

 

Katusetegijad kommunismi vastu

Schultze-Naumburg leidis laia toetajaskonna Saksa Rahvusliku Ka tu setegijate Liidu liikmete näol: kõrgete katuste tellimused olid ju ohus! Samadel põhjustel olid uue arhitektuuri vastu ka telliseladujad ning -tootjad – kõik betoon ja metall on kurjast ja kole.

1928 lõi Schulze-Naum burg vastu kaa luks Gropiuse loo dud “Ringile” organisatsiooni “Block”. Vii mase aktiiv sed liik med olid tollal tuntud (aga kes neid mäletab veel praegu?) Stutt garti Tehnika ülikooli professor Paul Schmitt henner ning Mün cheni Kunstide Aka deemia president German Bes telmeyer. Šveit si arhitekt Alex an der von Senger kombinee ris Schultze-Naumburgi rassiideed mõistega “Art Bolsche vism” ning jõudis jä rel dusele, et uus stiil on “rah vus vaheline kommunistlik vandenõu Euroopa kultuuri ja ger maa ni rassi vastu”. Corbusier tem beldati “vande nõu peaagendiks”.

Eestisse jõudis lamekatuse poleemika 1929. aastal, mil Tal lin nas Toompuiesteel valmis esi me ne funktsionalistlik villa (arh. H. Johanson). Hanno Kompus ruttas kohe võimalikku arhitek tuu rišokki leevendama, avaldades Vabas Maas pikema kirjutise “Katusega või ilma?”. “Sügavalt küsimust vaadeldes me siin toetume kahe maailmakäsitluse, kahe generatsiooni erineva vormitungi, vormivajaduse kokkupõrkele,” kirjutas Kompus, kusjuures tal polnud kahtlust, et võitjaks jääb loomulikult noorem generatsioon ja tema vormitung. Aga ega noore generatsiooni vormitungil niiväga pikka pidu polnud.

 

Hitler ja Bauhaus

Enne 1933. aastat Hitler ise arhi tektuuri koha pealt eriti sõna ei võtnud, töö tegi ära natsipartei teine “frustreeritud arhitekt” – Tallinnas sündinud ning Reaal koolis ja Riia Polütehnilises Instituudis arhitektiks koolitunud Alfred Rosenberg. 1928 lõi Ro senberg organisatsiooni “Kampf bund für Deutsche Kul tur”, mille peamiseks hääletoruks kunsti küs i mustes sai too sama Schult ze-Naum burg. Schul ze-Naumbur gi 1930. aastate algu se loengud Mün cheni, Dresdeni, Berliini, Dar m stadti ja Wies badeni tehni ka ülikoolides juhatas sisse Rosen berg isiklikult ning neile anti tera valt poliitiline värving. Kindlasti said mõnest neist osa ka tollal Saksamaal õppinud noored eesti arhitektid.

Kui natsionaalsotsialistid 1932. aastal Dessaus võimule tulid, kutsuti Schultze-Naumburg eksperdiks “Bauhausi küsimu ses”. Pärast raporti laekumist keelati kooli tegutsemine Dessaus. “Marksismi kateeder” Bauhaus kolis Berliini. Kui 1933 tuli või mule Hitler, oli tema esimesi te gu sid Bauhausi sulgemine ka Ber liinis (11. aprillil 1933). Asja ei suut nud päästa ka tollane direktor, Gropiusest sootuks parempool sem Mies van der Rohe, kes kohe Alfred Rosenbergi kabinetti jutustama tõttas. Miesil oli alust sinisilmne olla – just enne seda oli talt lubatud tellida Reichi Kul tuu ri kantselei uue maja projekt. Bau haus jäi suletuks. Gro pius, Mendel sohn ja Mies emigree ru sid, Ernst Mayl ja Bruno Tautil, kes sel hetkel viibisid Nõu kogude Liidus, keelati Saksa maale tagasi pöördumine. Ka tei sed radikaalsemad arhitektid – Otto Haesler, Hugo Häring, vennad Luk hardtid jt – kõrvaldati arhitektipraktikast ja ameti kohtadelt.

 

Kohalikud Hitlerid, Göringid ja Goebbelsid

Rünnak uue stiili vastu algas ka Eestis 1930. aastate keskel. Kons tantin Päts ütles oma seisukoha välja Eesti Panga maja avamisel Tallinnas Estonia puiesteel 1934. aasta aprillis. Avakõnedes pole kombeks uue hoone arhitektuuri halvustada, kuid seekord ei jätnud riigivanem oma pettumust pangahoone kastmahust varjamata: “Tulevikus uute riigihoonete püstitamisel ei tohi olla jooksmist kõige selle järele, mis on moodne. Moed võivad kiiresti mööduda ja siis ei taheta mõne aja pärast moodsas stiilis maja poole enam vaadatagi.” (“Riigivanema manitsused pangategelastele”. Vaba Maa 1935, 15. aprill). Selge, et pärast sellist kõnet tehti Eesti Panga Tartu osakonna majale kõrge viilkatus.

Uute riigiehitiste konkurssidel võidavad monumentaalne uus klassitsism (E. J. Kuusiku & E. Jacobi Kunstimuuseumi võidu töö, 1937) ning uushistoritsism (E. J. Kuusiku Tallinna raekoja projekt, 1937), Vabaduse väljakule aga hakati Vabadus sammast, albertspeerilikku Koh tu paleed ja muud võimu dekla ratiivset kavandama.

Siiski ei tähendanud see funktsionalismi kadumist Eestist. See oleks võinud nii juhtuda, kui Hitleri Saksamaal oleks kehtestatud totalitaarne arhitektuuridiktatuur. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele seda ei toimunud: tunneme küll Hitleri monumentaalset, nn modernklassikalist arhi tektuuristiili, kuid selle kõrval eksisteerisid veel ka Göringi ja Goebbelsi (kellel oli nõrkus ekspressionismi vastu) omad ja omavahel nad kokkuleppele ei jõudnudki. Kenneth Framptoni arvates oli tegemist teadliku ühe stiili kehtestamisest hoidumisega, säilitamaks demokraatia illusioo ni. Nii on Hitleri Saksamaa arhi tektuuri iseloomustatud kui “ehitusprogrammi, mis vahel järgis ideoloogia eeskirjutusi, sage da mi ni ignoreeris neid ja vahetevahel oli nendega märki mis väär ses vastuolus” (B. Miller-Lane). Itaalias aga võttis natsipartei ratsionalismi lausa oma stiiliks ning Giuseppe Terragni Casa del Fas cio Comos on selle parimaid mälestisi.

Kõige selle kõrval võime õnnelikud olla, et bolševismi- ja juudihirm vaiksesse kuurortlinna Pärnusse ei jõudnud. Just seal kerkisid eesti funktsionalismi parimad pärlid, kerkisid veel 1930. aastate lõpuski, kui Tallin nas funktsionalismi juba raskesse paekivisse rüütama hakati.

Ma ei näe ka mingit põhjust, miks peaks tänases Kuressaares nii veen dunult lamedate katuste vastu võitlema. Elame aastal 1997.

Vt ka: