Hans H. Luik: Ajakirjanduslikud zombid II

Vanainimeste elu, kelle hulka me kõik varsti satume, ei ole hooldushaiglates kerge. Veel raskem on üksiku vanuri elu ilma hooldushaiglata. Kord juhtis Virumaa päästetöötaja mu tähelepanu sellele, et hooldekodus, mida meedia kritiseerib, on vanuril vähemalt elav hing kõrval. Ent kaugetes korterites/taludes piinlevad üksikud vanurid mähkmehunniku haisus ja kaisus. Pole abistajat võtta, isegi mitte ükskõikset ja kalki. Isegi ajakirjanik ei leia üles üksiku hääbuja kütmata kodu.

Hädaorust võib maalida terve seinatäie pilte, viimasel ainult must värv, sest seda värvi tunnelisse me lõpuks lahkume. Nende piltide süngus erutab vaatajat. Meedial tekib kiusatus abitute inimeste pedaali uuesti tallata. Kuu aega tagasi nägime sama päeva ajalehtedes lugusid kahest eri naisest, keda vägivaldne mees kolgib, ent ühiskond jääb ükskõikseks. Üks kolkijatest oli tuntud kriminaal Bõkov, kellele vene nimega kohtunikud andestasid nii kergelt, nagu poleks naisepeksmine meie slaavi kaaskodanikele tõesti mingi kuritegu.

Nende lugude lõks seisneb selles, et neid on lõputult. Võsa-Pets leiab iga hetk Koplist või Märjamaalt Sergei (nimi muudetud), kes annab molli Annele (nimi muudetud), hooldekodust tahab koju põgeneda Hans (nimi muudetud). Halval juhul jäävad need punktiga katkestatud artikliteks, mis ei paku statistikat ega nõua raha ümberjagamist.

Õnneks tõstsid Tiina Kangro ja Andrei Hvostov vanade sugulaste ja puudega laste põetamise küsimuse nii nõudlikult üles, et saavutasid šoki kõrval kõrgema eesmärgi: Taavi Rõivase ministeerium lubas hooldajate tasu tõsta.

Mingil hetkel toimus aga ajakirjanduses sotsiaalporno võidujooks. Enne kui Kanal 2 lõpetas “Võsareporteri”, tundus, et iga kanal tahab esitleda oma kannatavat Märti või Liidit.

Fraasi “sotsiaalporno” leiutas üks tuntud peatoimetaja, pidades silmas sellist tegevust, kus pulss aetakse küll üles, ent ajakirjanduslikul tegevusel pole tulemust, ei seadusettepanekut ega juhtumite rühmitamist/üldistamist.

Kui kannatajate hala muutub üldiseks fooniks, ei tunne võimumees, et ta peab tegutsema. Kadri Ibrus kirjutas mõjuva loo noorest vaimupuudega naisest, keda tema elukaaslane prostitueerima sundis. Naine helistas ka politseisse, ent vägistamine jätkus. Päevaleht tahtis politseiprefektilt kuulda, miks politsei ei tegutsenud. Vastas PR-nõunik, et prefektiga pole võimalik sel teemal rääkida.

4. Verised zombid Venemaalt: Oh, those Russians! (Boney M)

Mullu avas uksed ajakirjandusõpe Tallinna ülikoolis. Tervitasin aktusel noori hipstereid ja veidi vanemaid magistrante; mõned tüübid meenutasid kangesti neid noori, kellega koos mina möödunud sajandil ülikooli astusin. Ainult nimed on teised. On veel üks vahe: praegused noored ei oska vene keelt. Ei saa aru Peterburi Puškini teatri etendustest, ei mõista Odessa Rabinovitši-nalju ega saa aru, kui vaimuka pealkirja pani Pelevin oma romaanile “Omon Ra”.

Meie uudiseid Venemaalt kannab ikka suure sõja trauma. Saame sõita Euroopa kultuurilinna Peterburi kiiremini kui lätlane või leedulane, ometi ei sõida ja teame vene rahva vaimuelust kõige vähem.

Halloo, kas Venemaal elab veel keegi peale Putini, Abramovitši ja mõne sportlase? Ajakirjanikud Tuuli Roosma, Jaanus Piirsalu, Krister Paris, Raul Ranne, Viktoria Ladõnskaja üritavad Venemaad kuidagi seletada, kuid sellest kaiguvad üle sõjateated: Vene ähvardused, õhupiiri ületamised, manöövrid. Kas läheb sõjaks? Siis tuleb sõdida. Aga vahepeal tahaks hapnikku.

On õige, et kui teiste riikide valitsustel on oma luure, siis Vene riiki juhibki luure. Need sigudikud varastasid meiegi luureametite infot nagu ise tahtsid.

Kuid Kreml ei ole Venemaa. Tõenäoliselt on vene hinges mingi saladus, mis asetab nad ikka uute tsaaride jalge ette, aga seal on veel ka Nataša esimene ball, ülevus ja “Hei-uhnem!”. Ons Kremli zombi tõesti nii kõva, et tõrjub eesti noorte kõvakettalt kogu slaavi kultuuri?

5. Intervjuuklišee “Meie parditiiki maandub suur Robbie Williams”

Eesti Päevalehe kultuurikriitik Mart Niineste (Mart, kuis on lood sinu vene keelega?) kirjutas vaimukalt, kuidas teda karjatati Robbie Williamsi saabumise kajastamisel.

“Pressipäev on esmaspäeval, siis laseme platsile,” torises ürituse pressiesindaja. Rokižurnalist läks siiski lauluväljaku võsa ja nõgestega kaetud servale kiibitsema.

“Rokižurnalistile pole miski püha, ta on liiga palju oma elust kulutanud rollimängule “Mina töötan ajakirjanikuna ja sina kuulsa muusikuna”. Ma esitan sulle nüüd kohustuslikud küsimused ja sina räägi mulle oma valvejutt ära ning läheme eluga edasi.”

Staarid olid kunagi meie keskel, sõid meiega samu toite, kuid võtsid ühel päeval kätte ja sõitsid pilvede peale. Kuid see tunne pole siiras, nagu esimest korda kapten Cooki 32meetrist purjekat Endeavour näinud polüneeslastel, vaid pigem irooniline.

“Siin riigis müüb ainult sündmus,” meenuvad rokižurnalistile pankroti serval kõõluva klubipidaja sõnad. “Aga ta on tõesti suur ja oluline nimi ning väärib kahte külge teie lehes.”

Williams on mõistagi erand, kogu aasta ilmuvad meil intervjuud väiksemate staaridega, kes on väga armunud meie lumisesse Tallinnasse, peavad siinset publikut fantastiliseks, on intervjuu ajal just värskelt voodist tõusnud (täpsustamata, kelle voodist), ja, well, eriti rõõmsad oma viimase albumi/video üle. Intervjuud, mida on asjaosalistele rohkem tarvis kui lugejale, sest need asendavad reklaami ega räägi külalise kunsti sõnumist.

6. Võim justkui suhtleb rahvaga

Tänapäeva valitsust eristab varasematest tohutu informatsiooniline üleolek. Kui “Foorumi” saates esineb minister, varustab analüüsiosakond ta värskete andmetega. See, mida poliitik ise on teinud või tegemata jätnud, ei ole aga üldsusele teada – eriti alates ajast, kui Res Publica parlamenti pääses ja komisjonide istungite stenogrammid salastas.

Seetõttu jääb küsija tihti lolli ossa. Miks on üldse tarvis mingit reformi, kui andmed näitavad, et maades Õ ja Ü ei toonud reform tulu? Kuidas ei jätku lasteaiakohti, kui statistika näitab, et tegelikke järjekorras seisjaid pole üldse nii palju? Opositsioon lüüakse vakka uue analüüsiga või viitega tähtsale kohtumisele, millest lihtsam rahvas ei tohigi midagi teada.

Nii saab võimutegelase esinemisest soolo. Ajakirjandusega, kes seda häirib, on võimurid sõjajalal! Rein Lang pole kordagi vastu tulnud kultuurilehe Sirp palvele kirjutada, kuhu minister kultuuri juhib. Edgar Savisaar süüdistas Maalehe ajakirjanikku oma tervise kahjustamises, kui see intervjuud tahtis. Ajakirjanik sai tunda, et võim = sõim. Samasugune mees on THI. Üldiselt poliitikud, kel on midagi öelda, ootavad pikisilmi, et press kohale saabuks. Siis kuuleb juttu ka avalikkus. Meie president aga alustab sisulist juttu “siis, kui tintla on ruumist lahkunud”.

28aastane Olga Ivanova, Lasnamäe linnaosa valitseja, lasi tintlale teatada, et “ees ootavad erinevad mahukad ja tähtsad projektid. Sellest tulenevalt ei ole Ivanoval hetkel võimalik teiega kohtuda, võimalust kohtumiseks ei teki ka lähikuudel.” Riho Terras ei leia aega intervjuuks Kaitseväe reformist, ehkki leiab aega keskaegsete rüütliriituste jaoks.

Tunnustada tuleb aga Andrus Ansipit. Alati avatud – kuni pakisupini, mida ta endale õhtul üksi keedab. Ansipi stiil on tegelikult Rüütli stiil. Paljusõnaline monoloog. Ärgem olgem iroonilised, monoloog on edukas, Eesti Vabariigi edukaim suhtlusvahend, sest just Ansip ja tema erakond hoiavad absoluutset võimurekordit me maal. Ühekõne on sedavõrd uinutav, et kui peaminister pillas uusaastaintervjuus ETV ajakirjanikule pommi – Kadriorg võtab ükskord Reformierakonna kriitikult Meikarilt tagasi tema ordeni –, siis unustas ajakirjanik isegi küsida “miks?”. Oleks ju siis kuulnud, kas erakonna kriitikud on ühtaegu ka riigireeturid, nagu peaminister ilmselt oli valmis kinnitama, ja nagu rahandusministergi varem ütles.

7. Zombi nimega “Oleme alarahastatud!”

Päästjad, haiglad, raamatukogutöötajad, sõjaväelased, õpetajad, kirjanikud – kõik on alarahastatud. Kuidas see on juhtunud? Jääb mulje, et ainult parteid ja asutuste avalike suhete osakonnad ei kurda raha üle.

Eestisse jääb järjest vähem inimesi, kes riigipalgalisi ülal peavad. Kui me ei esita ideid, kuidas raha ümber jagada, koosnebki tuleviku meedia zombide rahanõuetest, olenevalt sellest, millisel ühiskonnagrupil käib kampaania. Kuhu raha siis läheb – tühjenevate koolide remonti? Millal saab lugeda ministeeriumi plaani? Mis sai eelmisest plaanist?

Kas mäletame veel, et eesti rahva ajaloolise jõukuse tipul, aastal 2008, kui riigiasutus Arengufond üüris Swissotelis kuldseid büroopindu, ei jäänud alarahastatuse jutt hetkekski vait.

Hädaldav, klišeedes püherdav meedia oleks viimane nuhtlus, mida vajab kahanev rahvus, kellelt loodetakse kasvavat SKTd. Ajakirjanduse tase pole halb; ta tuvastab zombid ning purustab need. Muidu võib juhtuda, et ajakirjandus ise saab alarahastatud.