Rea ja tema silmad

Enam-vähem tühjad on Rea kalendris ainult pühapäevad. Muidu on alati midagi teha: kolmapäeviti laulmine, reedeti inglise keel ning teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti ujumistrenn. Mõnda aega käisid pimedad ujumas Kalevi kuue meetri sügavuses basseinis, kuid nüüd on see bassein avatud vaid invasportlastele, reaujujatele on teatud aegadeks eraldatud oma rada Õismäe ja Nõmme ujulates.
End viis korda päevas süstivale Reale on see väga tähtis - ujumine aitab diabeeti kontrolli all hoida. Aga esmaspäevad on kogu nädalas veel kõige erilisemad, sest siis toimub Tondil Pimedate Ühingus tantsuõhtu.
Nad hakkavad end teele sättima juba kella viie paiku ning nii nagu iga koer rõõmustab Maali õuemineku üle siiralt. Ta keerleb õhinas esikukapi juures ja laseb Real endale selga panna kaelarihma ja spetsiaalsed rakmed (see kõik toimub käsikaudu ja märkimisväärselt ruttu). Siis uks lahti ning kähku trepist alla, külma talveõhku.
Tarmukalt edasi rühkiv Maali lausa sikutab Read endaga kaasa ning kord tuttavale kõnniteele jõudnuna liigub tandem edasi kiireminigi kui tavaline jalakäija. Takistusi - neid tundub minu pilgule olevat korraga kohutav hulk - lambipostid, sügavad augud asfaldis, kõnniteele lohistatud kivid, majanurgad - välditakse sujuvalt. Tõrkeid võib tekkida eestkätt siis, kui mõni sõiduk ootamatult oma ukse või pagasiluugi avab. Autodesse hüppamine on nimelt Maali nõrkus, nagu seda sügaval südamepõhjas on ka prügikastide lummav kutse.
Kui pool kilomeetrit edasi - pärast mitut teeületamist ja suunapöördeid ja jalgrajalgi kiirustamist - saabub bussipeatus, kopsab Rea käega kontrolliks vastu plastklaasi  (jah, on küll õige koht). Nüüd pole teha muud kui oodata. Siin käib vaid üks buss, pole vaja karta ka valele liinile sattumist.
Linnas, mõnes elavama liiklusega peatuses, võib ju üksteise järel tulla mitu bussi. Siis on hea, kui saab kelleltki numbrit küsida, sest mõnikord jooksvat inimesed lihtsalt eest minema, "umbes nii, et igaks juhuks".
"See ongi peamine, et julgetaks suhelda," ütleb Rea, kui oleme bussi tagaotsas õnnelikult toolile istunud. "Et ei tehtaks nägu, justkui mind ei oleks lihtsalt olemas."

Pimedate Ühingu maja kollakat värvi kiviseinad on näinud palju päevi, kuid seest tundub hoone turvaline ja soe. Juba kaugelt eemalt võib kuulda reketite kõlksumist: see on nägemispuudega inimeste lauatennis, mida mängitakse erilisel kõrgete servadega laual, veidi pahtlilabidat meenutavate reketitega ja kuulmise järgi. Rea seisab koridoris seina ääres, Maali käe kõrval, ja ootab kannatlikult ukse taga, kuni kaks vanemat härrasmeest tennisega ühele poole saavad.
Tantsutrennis käivad sootuks nooremad  inimesed ja seekord on tulijaid viis. On hea õhtu, sest vahel ei saabugi kedagi, kellega Real tantsida oleks. Siis tuleb koer lauajala küljest lahti siduda ja koju tagasi minna.
Treener paneb mängima rumba ja juhatab Rea ning tema partneri, musti prille kandva valges t-särgis noormehe põranda keskel omavahel kokku. "Nii, proovime nüüd newyorkerit ka, nii, väga hea," juhendab ta tarmukalt. "Otsusta ära, millal pöördesse lähed, nii, ulata käed, tubli... Stopp-stopp-stopp, Allan, ei pea muusikasse tegema... Nii, said selle käe kätte, nüüd võtad selle ka ja... kaks-kolm-neli!"
Maali on visanud end ukse lähedal pikali ja püherdab koos teise juhtkoera, tüseda, joviaalselt lõõtsutava retriiveriga põrandal, sellal kui kuum Kuuba muusika täidab kogu saali, ajades eemale talve ja akna taga varitseva öö. Ma ei tea palju tantsimisest, kuid selles, kuidas tantsivad omavahel kaks inimest, kes teineteist kunagi näinud ei ole ega nägema saagi, on ilu ja inimlikkust, ehedust ja valu. See tants on palju tõelisem "Tantsud tähtedega" piruettidest, rääkimata peibutuskepslemisest ükskõik millises pealinna ööklubis.
"Võtame nüüd valsi ka," ütleb treener.

Ja taas buss. Maali on heitnud istme alla maha ja surunud pea käppade vahel põranda vastu. Kuulsa, telekas käinud koera kohta on ta praegu väga tagasihoidlik. Oli alles detsembri alguses, kui "Aktuaalses kaameras" tema näite varal räägiti, et kui mitmed Eesti omavalitsused toetavad nägemispuudega inimeste juhtkoeri, siis Tallinn võrdsustab juhtkoera lemmikloomaga ja toetust ei maksa. "Kui võtta nüüd see toit, mida Maali saab, siis läheb kuus kott toitu ja poes maksab see 944 krooni," ütles Rea selles saates. Ta käis Kesklinna sotsiaalosakonnas toetust küsimas ka, aga sealt vastati, et koertele pole toetust ette nähtud. "Öeldi, et mulle ei anta mitte midagi, sest mina olen liiga rikas, sest elan koos emaga ja kaks pensionäri on väga rikkad."
Praegu on Maali koeratoitu sisse toova firma Bramham kostil.
Ühel päeval, loodab Rea, leiab ta endale töö, mida teha. Paljud pimedad on näiteks masseerijad, ent see amet talle väga ei meeldi. Ta on ju õppinud Tehnikaülikoolis, võib-olla saaks ta teha midagi arvutiga... Ja samas teab ta väga hästi, et iga töö tähendaks stressi, mis mõjuks omakorda halvasti veresuhkru tasemele. Ent võib-olla siiski. Ühel päeval.
Buss müriseb ja undab.
Ma panen silmad kinni, püüdes ette kujutada, milline võib olla Rea maailm: soojus, mootorimüra, tihe punakaspruun pimedus, kerged aistingud sisekõrvast, mis annavad aimu käänakutest, aidates sõidu kulgemisest aru saada, kui bussis millegipärast peatusi ei teadustataks...
Ent ikkagi ma ei oska. Mina ju tean, et saan oma silmad lahti teha kohe, kui vaja.
Korra on Rea ja Maali linnast tulles ka ära eksinud. See oli suvel ("Linnud laulsid"), juba kodu lähistel. Kuidagimmoodi pööras Rea ära vales kohas ning jõudis lõpuks metsa välja. Ühel hetkel lõid oksad vastu nägu ja seal, puude ja põõsaste vahel, ei osanud ei tema ega koer enam kuhugi edasi minna. Õnneks oli taskus olemas telefon ja pärast tunniajalist otsimist leidis Rea ema eksinud üles.
Ent see oli erand. Sedagi juhtub viimasel ajal vaid väga harva, et bussijuht või kaupluse turvamees üritab Read ja Maalit välja ajada: "Hobusega ei tahtnud tulla või?"
Need viimased kaks aastat koos Maaliga on Reale andnud tagasi palju tema kunagisest vabadusest: "Sõber on ikkagi nagu kaasas, tead, et oled kellegagi koos."
Maali surub end pingi all vastu perenaise jalga.