[III OSA] Kreeklane Kreeka tragöödiast: Riik on neli korda pankrotis olnud!

Milline on siis olukord tänasel päeval? Asjad on jõudnud otsustavasse faasi. Riigi välisvõlg on hiiglaslik, samas kui koguvõlgnevus, nii riigi kui erasektori oma, on Euroopas üks madalamaid. Defitsiit on koletuslik, inimesed kardavad, et nad töötavad kuni surmani, kõikjal on kuulda termineid nagu „SKP", „defitsiit" jne, värskelt on toimunud streigid jne jne.

On olemas pankrotistsenaarium, kui keegi peale valitsuse ei tea, mis tegelikult juhtuma hakkab. Samas poleks see sugugi esimene kord, kui Kreeka riik kuulutaks enda pankroti välja. Ajaloos on seda juhtunud varemgi: 1827.a., 1843.a., 1893.a. ja 1932. aastal. Üsnagi muljetavaldavalt on Kreeka viimase 200 aasta jooksul olnud neli korda pankrotis! Tundub, et on kaks võimalust: kas Kreekal on probleeme riigi majanduse haldamisega (samas, kui kreeklastel oma isikliku rahakotiga on lood vastupidised), või kulutatakse laene valesti. Võrreldes varasemate kordadega on praegu erinevus selles, et Kreeka on eurotsooni liige ja tema saatus ja otsused mõjutavad ka Euroopa majanduslikku stabiilsust.

Mõttemaailma muutus küllusest ratsionaalsusse on raske tulema. Kreeklased on harjunud varasematest generatsioonidest, et kõik on olemas. Mitte midagi pole puudu ja mõnikord on asju rohkem kui vaja. Nüüd on muutused igapäevaelus näha: isegi hommikune tipptund on vaiksem, sest liiklust on vähem. Kütus on kallis ja inimesed on sageli hakanud eelistama ühistransporti autodele. Ka auto jagamine mitme inimese peale on muutunud reaalsuseks. Inimesed jälgivad keskmist kütusekulu ja pole sellega rahul. Praktiliselt pole inimest, kes ei saaks aru, et viimaste kuudega on toimunud suured muudatused.

Suurem osa rahvast saab aru, et muutusi on vaja, kuid nad nõuavad, et süüdlasi karistataks. Hiljuti esile kerkinud skandaalid on põhjustanud usaldamatuse kõigi viimase aja valitsuste vastu. Mõned nõuavad poliitikute kaitstuse kaotamist, et neid saaks samamoodi süüdi mõista nagu tavakodanikke. Ma ei arva, et see oleks õige või kohane, aga ma usun, et ennekõike peaks parlamendikomisjon kõiki seaduslikke vahendeid kasutades uurima iga fakti, ja tooma kohtu ette need, kes on vastutavad. Me võime poliitikuid süüdistada, kuid me peame neid ka võimalike manipulatsioonide eest kaitsma.

Ma usun, et praeguse seisu üks põhjuseid, võib-olla mitte küll kõige olulisem, on visiooni ja plaanide puudumine pärast Olümpiamänge. See aeg 2004. aastal ei olnud vaid OM, see oli tõestus, et inimesed, kes koonduvad ühtse nägemuse taha suudavad korda saata imesid. See on tõsi - Ateena ei olnud samasugune enne mänge, nende ajal ja pärast. Võib-olla on järgmine eesmärk inimeste koondumiseks meie majanduse päästmine? Ma loodan seda.

Kas kriis on võimalus muutusteks? On tõsi, et viimastel kuudel on toimunud mitmed muudatused ja neid tuleb veel. Muutusi oli vaja juba ammu enne majanduskriisi vallapääsemist, kuid nende poliitiline hind oli nii kõrge, et keegi tahtnud neid ette võtta. Mõned ütlevad, et IMF ja Euroliit oleks pidanud varem sekkuma, mõned veidi suurema kujutlusvõimega arvavad, et valitsus tegi seda kõike meelega, et tekitada olukord, kus muutuste läbiviimine ei nõua enam kõrget poliitilist lõivu.

Mis ka ei juhtuks, muutusi ja reforme on tehtud peaaegu igal pool administratsioonis. Kulusid on kärbitud kõikjalt - palkadest, tervisekuludelt, sõjalistelt kuludelt, isegi riigi kui organisatsiooni suuruselt.

Peale tavalise kulude vähendamise on üks tähtsamaid reforme "Kallikratise plaan", mille võttis vastu eelmine valitsus, kuid mida täiendas praegune valitsus. „Kallikraitse plaaniga" võtab administratiivne pool uue vormi - haldusüksusi on vähem ja need on suuremad, mis toob kaasa kulude vähendamise ja suurema võimutäiuse suunamise kohtadele, mis tähendab võimu detsentraliseerimist.

Vastu võetud meetmed on rasked, kuid vajalikud. Selleks, et kriisist välja tulla, peab olema areng. Uus valitsus on viimasel ajal näidanud selles suunas häid märke. Näiteks uued seadused ja otsused, et vähendada investeerimiseks nõutavat paberimajandust. Kõige äärmuslikum on ilmselt otsus investeerida 1,2 miljardit eurot turismi, mis nõudis 13 aastat ettevalmistust ja hulgaliselt bürokraatlikke protseduure, kuid hakkab pihta järgmisel aastal.

Üks kõige suurema potentsiaaliga sektoreid on energeetika.  Hiljuti vastu võetud arenguplaan teeb uued investeeringud lihtsamaks. Arvatakse, et investeeringud - peamiselt keskkonnasõbralikku - energeetikasse võivad küündida 12 miljardi euroni, mis loob tuhandeid uusi töökohti.

Kreeka majanduse probleemid on sellegipoolest fundamentaalsed. Globaalne majanduskriis ei pööranud asju pea peale, see lihtsalt kiirendas selle olukorra tekkimist, mis oleks niikuinii tekkinud, sõltumata sellest, mis maailmas toimub. Nüüd on aeg ulatuslikeks muudatusteks. Mõned ütlevad, et ka valitsussüsteemi tuleks põhimõtteliselt muuta. On vaieldamatu tõsiasi, et tegu on ühe ajastu lõpuga ja uue algusega. Kui loovaks see osutub, sõltub praegustest õppetundidest.