[I OSA] Kreeklane Kreeka tragöödiast: Kuidas raha laristati
"Kreeka" on maagiline sõna, mis meenutab meile igavest suve, antiikseid templeid selge sinise taeva all, maalilisi saari, traditsioonilist Kreeka kööki, mida täiendavad kuulus ouzo ja abivalmid kohalikud elanikud. Muinasjutuline maa, kus elasid antiikjumalad ja kuhu kipuvad turistid. Globaalne majanduskriis lõi Kreeka laitmatusse imidžisse aga mõrad. Mõne viimase kuuga on majanduskriisist oluliselt mõjutatud teaduse, kunstide ja demokraatia häll vallutanud maailma ajalehtede ja ajakirjade esiküljed.
Kas tõesti saab Kreeka majanduse kehvas olukorras süüdistada vaid globaalset majanduskriisi? Või on selle taga midagi enamat?
Selleks, et käesolevat situatsiooni mõista, peame rändama ajas mõned aastakümned tagasi.
1974. aastal, pärast Kreeka hunta lõppu algas nn metapoliteysise ajajärk. See oli sisuliselt ühe poliitilise süsteemi lõpp ja teise algus. 80ndad ja 90ndad olid praeguse olukorra jaoks määravad. Sel ajal tõrjus Kreeka kõik olulisemad välisinvesteeringud tööstusesse. Sündikaadid, mida kontrollisid peamiselt kolm Kreeka suuremat parteid, töötasid meeleheitlikult vastu peaaegu igale välisinvesteeringule. Seadused ja otsused lubasid neil koguda märkimisväärselt jõudu, ignorantsust ja sõnaõigust kõiges.
Peamised tootlikud ja tööstuslikud üksused, sealhulgas Nisanni ja Pirelli tehased, suleti. Nad kolisid oma tootmise Kreekast ära sellise suhtumise pärast, ning ka selleks, et saavutada paremaid majandustulemusi. Needsamad, kes praegu karjuvad noorte inimeste tööpuudusest, olid need, kes tõrjusid tagasi ka välisinvesteeringuid.
Miljardeid eurosid kulutati relvade ostuks, kuid näis, et kedagi ei huvita kõrgtehnoloogia kaastootmine Kreekas - nii nagu seda tegi Türgi. Täna tunduvad need otsused plaanita, visioonita. Asjalood võiksid täna olla teistmoodi, kui neid tapvaid vigu poleks tehtud.
Bürokraatlik koletis oli juba piisavalt suur, kuid muutus veelgi suuremaks ja jätkas kasvamist kuni viimase ajani. See muutus hiiglaslikuks.
Tolleaegsest EEC-st (Euroopa Majandusühendusest) voolasid Kreekasse tohutud rahavood, mis suunati, nagu öeldakse, otse kodanike, valijate taskusse. Samal ajal kasutati (tolleaegse meedia andmeil) EEC abiprogramme vähe ära. Tootmisesse investeeriti ebapiisavalt. Tehti küll investeeringuid infrastruktuuri, kuid peamiselt oli see raha, mis visati rahva ette, või täpsemalt öeldes, üritati arendada kõrget elustandardit, külluses elamist, mis tänapäeval on osutunud võltsiks. See oli kuldne võimalus arenemiseks, aga tundub, et see raha raisati lihtsalt ära.
Hea näide raha laristamisest ja võtmesektoritesse investeeringute tegematajätmisest on peamaantee E-75, mis ühendab Ateenat Thessalonikiga. See nägi 70ndatest kuni 21. sajandi alguseni välja rohkem nagu tavaline suur maantee, mitte rahvusvaheline kiirtee.
Ja kõik see toimus valimiste ja populaarsuse pärast. Poliitilised parteid kasutasid tüüri juures olles oma võimu selleks, et oma valijaid meelitada, luues neile töökohti avalikus sektoris ja riigifirmades. Kõik olid õnnelikud, poliitikutel jäid nende valijad alles ja valijad said (õige mehe või naise abil) saavutada oma eesmärke kergemini. Enamik inimesi tahtsid riigitööd, riigipangas, avalikus organisatsioonis, või haiglas, mis võis tagada neile stabiilsuse, kindluse, hea sissetuleku, ja ennekõike - head töötingimused.
On fakt, et riigitöötajad on paremini kaitstud. Neid ei saa vallandada, välja arvatud erandjuhtumitel. See tähendab, et ükskõik, kes sai sellise töökoha, võis olla mureta, ükskõik, kas ta töötas usinalt või istus lihtsalt kontoris ja jõi päevad läbi kohvi.
Olukord hakkas muutuma 90ndate teisel poolele, muutused rahvusvahelisel ja kohalikul tasandil võimaldasid investeeringuid. Kreeka pangad hakkasid avama filiaale teistes riikides, saavutades märkimisväärse turuosa. Kreeklased muutusid naaberriikides olulisteks investeerijateks, võites kohati tugevamaid riike. Kreekasse hakkas voolama neist investeeringutest tulu. 90ndate lõpus oli euroraha lähenemas, 2004. aasta Olümpiamängud oli eesmärk, mis tuli saavutada, tehti olulisi investeeringuid infrastruktuuri ja algas arenguperiood, mis kestis kuni majanduskriisini. Kuni viimase ajani tundus, et päike jääb Kreeka üle alatiseks paistma.
Kuid majanduskriis tõi olulise pöörde. Algul tundus, et Kreeka majandus ei ole tõsiste probleemide ees. Enne 2009. aasta valimisi väideti, et eelarvedefitsiit on umbes 8% SKT-st ja surve majandusele ei ole nii tugev. Pärast valimisi teatas uus valitsus, et eelarvedefitsiit on 12,7%. Surve muutus tugevamaks, võlakohustused tõusid taevasse, iga viimane kui probleem tõusis pinnale. Nii kerkis esile stsenaarium: pankrott või eurotsoonist lahkumine.
/jätkub homme.../
