Küsimus, mida on mulle korduvalt esitatud, on miks. Miks oled vabatahtlikult valinud tee endast anonüümsele ja sageli õelale lugejaskonnale nii avalikult kirjutada? Ma ei ole osanud sellele vastata ning olen seletanud midagi blogimise suurtest plussidest, inimeste headusest ja sõnavabadusest. Nüüd, kui ma olen peaaegu pool aastat blogimisest eemale hoidnud ning kogu seda maailma enda jaoks ümber mõtestanud, ei tea ma senini täpselt, miks.

Oma rolli mängib selles kindlasti edevus, tahe olla tunnustatud ja tähele pandud. Kindlasti on blogimisel ka teraapiline toime - see aitab end analüüsida ja mõtete kirja panemine tõmbab sageli peas sirgeks mõned niidid, mis enne olid sõlmes. Aga peamiselt on tahe blogida keeruline värk, nagu ütles ühes artiklis tuntud blogija ja kirjanik Emily Gould: tahe blogida on midagi inspiratsiooni ja vajaduse vahepealset.

Olen sageli avastanud end juba trükivalmis lausetes mõtlemast, keerutades peas sõnu, mida võiks mu järgmisesse blogiposti kirjutada. Ning inspiratsiooni selleks võib anda ükskõik mis: vigaselt kirjutatud silt poe uksel, kummaliselt käituv tuvi või viimane tüli boyfriend'iga.

Teemadering on lõputu ning erinevalt ajakirjandusest ei ole sul toimetajat, osakonnajuhatajat ega Tiit Hennoste "Uudise käsiraamatut", mida peaks järgima: oled ainult sina ise ja see, mida sa vajalikuks-oluliseks pead. Ning nagu enamik blogijaid, pidasin ma ennast oluliseks.

Sõbrast saab blogisõber, blogisõbrast saab pärissõber
Olin ellu astumas, segaduses ja sageli depressioonis, ma polnud kunagi olnud õnnelikus ja eluterves suhtes ning sageli ma kahtlesin, kas mulle üldse ongi armastust ette nähtud.

Kuidagi areldi hakkasid tekkima esimesed lugejad. Muidugi olin saatnud sõpradele-tuttavate­le oma värske blogi lingi, kuid keegi ei võtnud alguses vedu. Nüüd ma saan ka aru, miks: kes ikka tahab lugeda ennasthaletsevat ­soigumist sellest, kuidas elu on halb ja et ma oleks ­parema meelega hoopis vampiir (see oli ühe mu ­esime­se sissekande teema ning saan nüüd aru, kui tobedalt see kõlab). Kuid siis ma avastasin nipi, kuidas lugejaid enda juurde meelitada: ­inimestele meeldib lugeda iseendast! Ning mu sõbrad on lõputu inspiratsiooniallikas, nad on homeeriliselt naljakad, iroonilised ja teravmeelsed ning tänuväärse oskusega ka enda üle nalja heita. Mõne aja pärast oli mul tekkinud ustav paarisajapealine lugejaskond ning ka ma ise olin mitmete blogide püsikülaline, jättes toetavaid kommentaare, võttes üle teiste blogijate algatatud teemasid, viidates ja aina uusi huvi­tavaid netipäevikuid otsides.

Kaheksa-seltskond, kes meil tol ajal tekkis, on andnud mulle palju kalleid sõpru - nii päris kui virtuaalseid. Me lugesime teineteise seiklustest ja mõtetest, kirjutasime teineteisele e-kirju, me jutustasime MSNis ja kohtusime kohvikutes. Kui ma ülikooli lõpetasin ja asusin paaniliselt tööd otsima (olles veendunud, et minusu­gusele kogenematule tutvusteta inimesele seda ei leidu), soovitas üks blogisõber mind oma peatoimetajale ja ma sain esimese töökoha uudistetoimetajana. Selle võimaluse eest olen piiritult tänulik.

See, kuidas toimivad need kummalised blogi­sõprused, on kirjeldamatu. Tegelikult sa ju neid inimesi ei tunne. Sa tunned neid selle kaudu, mida ja kuidas nad oma päevikusse kirjutavad - ning niipalju kui sa tead, võib see kõik olla puhas fantaasialend, millel pole reaalsusega suurt pistmist. Aga ma olen natuke naiivselt alati uskunud inimestest esmajärjekorras headust ja ausust, kuni on tõestatud vastupidist.

Blogimaailma reeglid: reegleid pole
Samuti eeldasin ma teistest, et nad käituvad blo­gides nagu mina: on siirad ja käituvad inter­netikeskkonnas viisakalt. Tõsi, kunagi blogimise algusaegadel sain ma ka oma valusa õppetunni, kui kirjutasin ühest oma nooruspõlve sõbrannast selja taga natuke liiga tormakalt ja läbi mõtlemata mitte just väga kenasti. ­Pärast seda sain kiirelt selgeks, et blogi ei ole suhete klaarimise koht.

Populaarse blogijana ei tohi sa unustada ka seda, milline võim sul tegelikult käes on: sa võid ju hetkega luua kellestki väga vale mulje, teha talle väga haiget ning sageli ei pruugi tal olla vastavas suurusjärgus kõlapinda, kus ­talle tehtud halb heastada.

Teine reegel, mida ma olen püüdnud blogides järgida, on era- ja tööelu mitte segamine. See, mis toimub parasjagu mu eraelus, ei mõjuta enamasti mu professionaalset käitumist ning pealegi arvan ma, et pole eetiline kontori kuulujutte, pingeid ja nelja seina vahel toimuvat avalikult publitseerida.

Peamiselt armastatakse blogides kasutada "kui ei meeldi, ära loe"-poliitikat. See tähendab sisuliselt seda, et ma eeldasin enda lugejaskonna olevat rõõmsa ja toetava sõbraliku inimmassi, kes tulevad mu virtuaalsesse kodusse selleks, et mu seiklustele kaasa elada, pöialt ­hoida ja aeg-ajalt lohutada, kui taas elus kõik halvasti paistab minevat.

Nüüd olen aru saanud, et inimesed käivad lugemas ka puhtast õelusest, ainult oodates, kuni sa teed vale liigutuse või ütled vale sõna, et siis kahjurõõmus käsi hõõruda. Kuid 2006. aastal, kui esimest korda õnnelikult armusin ja paistsin olevat oma elu armastuse leidnud, ei mõelnud ma sellele. Siis paistis suhe ja armumine olevat vaid veel üks asi, millest blogida, mida avalikult analüüsida ja teistele ­vaatamiseks välja panna.

Pulmakleit kui välk selgest taevast
Mu boyfriend sai minu kaudu mõneti blogikangelaseks: selleks printsiks valgel hobusel, kes lõpuks tuli ja õnnetu (kuid samas kirjutamises natuke andeka) Daki ära võttis ja õnnelikuks tegi. Väga lühikese ajaga järgnes ka abieluettepanek ning paistis, et mu armastuseotsingud on lõpule jõudmas. (Blogimine sai muidugi aina hoogu juurde, sest pulmapaanika on ju samuti üks lõppematu inspiratsiooni- ja blogimise allikas.)
Tõsi, me ei olnud väga jõukad ning unistused spetsiaalselt mulle tehtud valgest kleidist, mida 2007. aasta jaanuaris väga oluliseks pidasin, hakkasid kaduma, kuni ühel talveõhtul helises telefon.

"Tead, Daki, me pidasime nüüd natuke omavahel nõu ja otsustasime - sinu nõusolekul muidugi - alustada kampaaniat, et aidata sul kokku koguda pulmakleidi raha," ütles Marta - ka üks inimene, keda õppisin tundma ja armas­tama internetipäeviku kaudu. See ettepanek ja mõte oli nii ootamatu, et lõi mind jalust. Kas tõesti on inimesed minu pärast selleks valmis? Minu, kes ma pole seda isegi kuidagi ära teeni­nud? Või piisaski selliseks inimeste ­headuseks vaid sellest, et ma olin truult kolm aastat peaaegu iga päev oma blogi täiendanud, oma sala­jasimaidki mõtteid ja tundeid sõnadeks vorminud ja teistele lugemiseks andnud? Selleks ajaks oli mu blogi lugejaskond kasvanud ootamatult paari-kolme tuhande külastajani päevas. Juba ammu ei suutnud ma seda lugejate­massi visualiseerida. Kes kõik need inimesed olid? Kes iganes nad ka ei olnud, paistis, et nad tahavad mind aidata ka siis, kui ma polnud otseselt ise abi palunud.

Kui olin oma nõusoleku andnud, järgnes kõik peadpööritava kiirusega: ilmusid artiklid ajalehtedes, kleidiks kogutav summa kasvas ootamatult üle kümne tuhande krooni, pulmade tähtaeg lähenes, samal ajal hakkasime Epp ­Petronega (samuti inimene, kellega tutvusin blogimaailma kaudu) kokku panema oma esimesi raamatuid... Ühel hetkel leidsin, et minu päevad koosnevad töötamisest, pulmade planee­rimisest ja raamatu kirjutamisest, ning kui õhtul mu tulevane abikaasa ettevaatlikult küsis, et kas ma teda ka veel mäletan, suutsin talle vaid kähvata, et tal pole õrna aimugi, millise pinge all ma hetkel elan, ja et üleüldse võiks ta mind rahule jätta.

Armastav pruut missugune, kas pole?

Hõivatud blogi-Dakiks olemisega
Olin nii hõivatud blogi-Dakiks olemisega, et ei pannud enam tähele hoiatusmärke, mis tegelikult ammu teada andsid, et meie suhe on läbi: armumine sai otsa ja pärisarmastuseks see üle ei kasvanudki.

Kuid inimesed olid ju kogunud mulle kleidiraha! Ja see oli ju ometi tõeluseks saanud muinaslugu, see minu elu!

Ühtäkki avastasin end üksinda, tühjaks jäänud korterist pulmakingituste otsast arvutiga, mille teisel pool ekraani ootasid tuhanded inimesed minu järjekordsed sissekannet sellest, kui õnnelik ma olen... Ning mõni päev hiljem olid seal ekraani taga inimesed, kes küsisid: "Miks? Mis juhtus? Miks te lahku läksite? Daki, seleta! Sa oled meile selle võlgu!" See teema võeti isegi ette ühes foorumis, kus said kokku sajad "Dakile lähedalseisvad isikud", kes kõik "teadsid", mis oli juhtunud. Issake, järsku olin ma samal pulgal Paris Hiltoni või Britney Spearsiga - ja see tunne ei meeldinud mulle sugugi. "Mu lähedalseisvad isikud" tembeldasid mind kiirelt petiseks ja spekulandiks, kes oli kogu selle pulmavärgi ette võtnud selleks, et omale pahaaimamatutelt inimestelt kleit välja petta. Lisaks olime mina ja mu sõbrad muidugi ka paksud ja lollid.

Tõmbusin kookonisse, keerasin oma blogis kommentaarid kinni ja avaldasin ­postituse, milles ütlesin, et ma ei arva, et olen kohustatud detailselt kirjutama, mis täpselt juhtus. Vastasin mures inimeste e-kirjadele, kus kirjutasin enam-vähem, mis oli toimunud.

Mida aeg edasi, seda rohkem haavad paranesid. Kolisin tagasi kodulinna ja arvasin, et kõik on möödas. Et mu viis minutit kuulsust on läbi ja ma saan rahulikult edasi eksisteerida, leida üles mina ise ja ehk uuesti elu mõttegi.

Daki: paljastatud!
Järgmine allapoole vööd löök oli märksa valusam kui see üks suvine foorumijuhtum. Kuigi olin terve oma blogimise-karjääri jooksul hoidnud eemale Tähismaade blogist, avastasid mu sõbrad peagi, et järsku olen sattunud mina seal üheks päevateemaks. Kõik sai uue hoo, tekkis veel rohkem "Dakile lähedalseisvaid isikuid", kes saatsid sinna oma kirju ja arvamusi sellest, kes ma olen, kellega ma olen seksinud, seksin hetkel või kavatsen seksida tulevikus, mis juhtus pulmades minu ja nüüdseks juba mu eksabikaasa vahel... Sama soojaga võeti ette kõik mu vähegi nimega sõbrad ja sugulased, ning mind "paljastati" täie rauaga.

Praegu tundub see kõik väga naljakas, aga tol hetkel ehmatas see korralikult ära. Ma olin tõesti arvanud, et blogija on avaliku elu ­tegelane täpselt nii suurel määral, kui ta end selleks ise teeb, ja kuni ta ei teeni sellega elatist, ei ole ta ikkagi päriselt avaliku elu ­tegelane, vähemalt mitte ajakirjanduslikus mõttes. Ning ajakirjandu­ses küsitakse avaliku elu tegelastelt kommentaare, kui nende eraelu käsitletakse. Samuti on ajakirjanduseetika koodeksis punkt, mis sätestab, kui palju võib press ­tuntud inimese eraelus surkida. Seal on mitu head ja õilist sellesisulist märget (näiteks 1.5 - Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada; ja punkt 4.9 - Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele). Mina oma ajakirjanikuharidusega, töötanud mitu aastat tabloidis just täpselt samade asjadega päevast päeva tegeledes, olin siiras hämmingus. Ma ju ei ole avaliku elu tegelane! Ja päris kindlasti kaalus minu õigus privaatsusele üles ükskõik millise avaliku huvi, leidsin ma.

Kahjuks ei kehti blogimaailmas ükski koodeks. Blogimaailmas ei ole seadusi, siin ei ­kaitse meid keegi, kui tuleb välja, et mõne blogija moraal erineb üldsuse omast. Kui riik üldjuhul saab mind kaitsta laimamise eest, siis blogi­maailmas pole riiki.

Tol hetkel ei osanudki ma end muudmoodi kaitsta, kui panin oma blogi parooli alla, nii et uusi sissekandeid said lugeda vaid valitud inimesed. Nüüd olen paroolidest loobunud, olen hoopis hakanud valima, mida avalikult ­kirjutan. Enam ei leia ma, et suhe peaks olema üks blogi peamisi teemasid, kuivõrd suhted on niigi nii haprad, et igasugune avalikkuse surve võib neid ohustada.

Kas blogija on avaliku elu tegelane?
Blogijad ei peaks üldse olema avaliku elu tege­la­sed. Blogi on ju isiklik päevaraamat, kus me avaldame oma tundeid, tegevusi, lemmikharrastusi, mõtteid, arvamusi. Minu meelest on privileeg, et meil on olemas selline nähtus nagu blogimine ja et aina rohkem ja rohkem inimesi püüavad end igapäevaselt kirjalikult väljendada.

Nobel leiutas ka dünamiidi ning tahtis, et seda kasutataks ainult headel otstarvetel. Kuid kui siin, Metsikus Läänes, ei kehti ühedki seadused, siis peame me ise olema piisavalt head, eetilised ja õilsad ning need seadused looma ning neist kinni hoidma.

Mulle meeldis väga blogija Marta kirja pandud mõttetera, et ta tänaval kõndides eeldab, et vastutulev inimene ei ründa teda noaga. Mina eeldan seda ka - suurem osa inimestest ilmselt eeldab, muidu ei saaks ju elada.

Nüüdseks on tormid minu isiku ümber jahtunud, kuigi ma annan endale aru, et seda artiklit kirjutades võin ma uue sõja põhjustada. Aga ehk aitab minu kogemus teistel õppida ja mitte teha samu vigu. Praegu olen ma enda jaoks blogi­mise põhitõed ümber mõtestanud. Tõsi, oma eraelust ja suhtest kirjutada tundub ahvatlev (ning eriti ahvatlevad tunduvad lugejanumbrid), aga on asju, mis peaks jääma kahe inimese vahele. Väga raske on jääda enda ja oma kalli inimese vastu ausaks, kui sinu elu dikteerib lahtine internetibrauseri aken, kus vilkuv kursor ootab uut ja põnevat sissekannet.

Mu kaotusterada, mis sai alguse eelmisel suvel, kestab justkui senini, sest pulmalaen ­ootab maksmist hoolimata sellest, kas mul on hetkel töökoht või mitte. Mu blogi loeb taas väike ja turvaline arv inimesi, kellele ma iga päevaga aina rohkem julgen taas kirjutama hakata. Kuid iga kord hoolikalt mõeldes, ega mu sõnad mulle endale või kellelegi teisele kunagi tulevikus haiget ei või teha.

Kes on Daki?

  • Dagmar Lamp, hüüdnimega Daki, on sündinud 11. veebruaril 1984 Tartus.
  • Lõpetas Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna 2005. aastal. Töötanud väljaannetes Roheline Värav ja SL Õhtuleht.
  • Pidanud aadressil daki.tahvel.info virtuaalset päevaraamatut alates veebruarist 2004.
  • Oma blogi põhjal pannud kokku raamatu "Daki.Elab.Siin", mis ilmus 2007. aastal.
  • Koos Epp Petronega on kirjutanud raamatud "Õun ära süüa?" ja "Meestest, lihtsalt".
  • Praegu vabakutseline. Elab Tartus. Kirjutab koos Epp Petronega raamatut "Naistest, lihtsalt", mis peaks ilmuma tänavu aasta lõpus.