Villemi raudse kanna all
Vaevalt jõudsid eestlased 23. veebruaril Pärnus iseseisvuse välja kuulutada, kui verisulis riigi lämmatas kohe Saksa okupatsioon. Veebruarist novembrini 1918 kestnud Saksa ülemvõimu Eestis on käsitletud märksa vähem kui sakslaste järgmist kannakinnitust siin 1941.-1944. aastal.
Ometi oli juba siis selge plaan eestlased kui rahvus ilmast ära kaotada. Toona see ei õnnestunud sakslastel, hiljem ka mitte venelastel. Kuid neid minevikusündmusi tasub praegugi ikka ja jälle meenutada. Suurriikide ambitsioonid pole kuhugi kadunud. Nad on vaid varjatumad ja kannavad pealtnäha ohutuid nimesid, nagu Nord Stream.
Eesti antakse Saksamaale
Varakevadel 1918 sõlmitud Bresti rahuleping andis sakslastele Eestis vabad käed. Jäädavalt kaotas Venemaa saared, mis juba niigi olid 1917. aasta sügisest sakslaste valduses. Ülejäänud Eesti aga tuli kuni Narva jõeni ja Peipsi järveni puhastada Vene vägedest ja anda "Saksa politseivõimu alla, kuni seal kohalikkude maa-asutuste läbi julgeolek kindlustatud ja riiklik kord uuesti jalule seatud". Sisuliselt tähendas see terve Eesti andmist Saksamaale ja seda mitte ajutiselt.
Eesti okupeerimine oli otsustatud ning algas juba nädalapäevad enne rahulepingu allakirjutamist. Omalaadse õigustuse andis keisri vägedele Eestisse tungimiseks veel üks varasem sündmus. Ööl vastu 28. jaanuari kuulutasid Eestis võimul olevad enamlased baltisaksa mõisnikud lindpriiks. "Nende silm ei pea seda nägema, mis nad ihaldanud!"
Vabastajaid tuli baltisakslastel siiski veel kolm nädalat oodata. 18. veebruari keskpäeval lõppes vaherahu Saksa ja Vene vägede vahel ning sakslased alustasid pealetungi ka Eesti suunas. Esimese linnana langes 22. veebruaril Valga.
Järgmisel päeval pärast enamlaste põgenemist Tartust, 21. veebruaril, ilmus kohalikus Deutsches Extrablattis väike märkus: "Nad tulevad! Jumalale tänu, nüüd on lõpp rumalal loril "enesemääramise" õigustest. Rahva tulevikku saab nüüd määrama mitte rumal oma tahtmine, vaid võitjate sund. Vae victis!" Vähemasti Tartus said need viimased kaks ähvardavat sõna (häda võidetuile!) ruttu teoks.
Eesti Vabariik jõuti sakslaste kiirele edasitungile vaatamata siiski välja kuulutada. Küll mitte Tartus, vaid Pärnus Endla teatri rõdult 23. veebruari õhtul. Kaks päeva hiljem oli Eesti pealinn Tallinn juba sakslaste valduses. Oleviste kiriku õpetaja Traugott Hahn ülistas Saksamaalt tulnud päästjaid ja vabastajaid taevani. Temagi ei unustanud Eesti riiki manamast. "Meie loodame, et jumal meid hoiab veidra väikese riigivärdja eest, mis sisemiselt täiesti võimetu on. Meie soovime, et üks tugevam käsi meie üle valitseks ja meie saatust juhiks kui niisuguses väikeses vabariigis, kus muud ei ole kui sisemised hõõrumised, vaen ja kadedus võimulolejate ja võimulepüüdjate vahel," jutlustas Hahn.
Suudeldi isegi hobuseid
Tartus oli kohalike sakslaste rõõmujoovastus koguni nii suur, et preilid ei musutanud mitte üksnes sõdureid, vaid ka nende hobuseid. Selle kohta läks liikvele anekdootki. Parunipreili silitab hobust, suudleb teda nina peale ja häälitseb: "Ein deutsches Pferd!" Tragun, kes seda nalja hobuse seljast jälgib, hõikab naerdes alla: "Na, Fräulein, ein estnisches Pferd!" Sakslane oli jõudnud Eestis endale juba kohaliku hobuse vahetada. Preili küll puristas, aga mis sa enam teed, kui tegu juba tehtud.
Tartusse jõudsid too tragun ja teised Saksa sõjamehed 24. veebruari hommikul. "Oli ilus, päikesepaistene veebruari pühapäeva hommik, kui sakslased raekoja ette marssisid. Uudishimulikke inimesi oli selle esine täis. Sõdurid nägid välja punased ja prisked ning korralikult oma sinakashalles mundrites. Salga ees ratsutas keegi kergatsivõitu ja pool era-, pool saksa sõjaväeriides mees, väikesekaliibriline, nagu montekristo, püss rihmaga selja taga. Rahvahulga keskel hobusega kareldes, vehkis ta piitsaga kahele poole, et teed teha ja kordas valjusti: "Rechts! -Links!"" kirjeldas sakslaste saabumist Tartusse Karl Laagus. Mees, kes piitsaga vehkis, ei olnud keegi muu kui parun von Sievers - verine arveteklaarija talupoegadega aastal 1905.
Kõigepealt kadus Eesti lipp Tartu raekoja tornist. Raekoja platsil aga hakkasid peagi kostma hümnihelid "Deutschland, Deutschland über alles!", mida saatis vasikavaimustuses kohalike sakslaste laul. Räägitakse, et umbes samal ajal kostsid Emajõe äärest lasud. Vähem kui paar tundi Tartus olnud sakslased olid maha lasknud rohkem kui 40 vangi võetud Vene soldatit.
Vaatepilt oli hirmus, nagu kirjutas sündmuskohale rutanud Laagus. "Kevadise päikese käes sädeleval lumel lamas hulk sõduririietuses isikuid oma vereloikudes. Nad olid langenud saksa kuulide all nagu põldpüüde sagar. Langenutel oli teistkordselt pääd läbilastud, et oleks "kindlam"."
Šokeeritud tartlasi vihastas veel see, et laibad aeti matmise asemel võikal moel jõkke jää alla. Ent oli neidki, kes sellest vägivallateost rõõmu tundsid. "Keegi praegu Tartus elutsev eesti ärimees kõndis nagu võidukalt laipade keskel, lõi ühele nendest jalaga külge ja tähendas: "Nii, nüüd oled sa saanud, mis tarvis oli!"" meenutas Laagus.
Saksa väed vallutasid Eesti kiiresti - selleks kulus vaid kaks nädalat. Viimasena, 4. märtsil 1918, langes nende kätte Narva.
Eesti keel - ära kaotada!
Kuigi Bresti rahuleping lubas sakslastel Eesti- ja Liivimaal politseivõimu kehtestada ainult ajutiselt, ei tahtnud okupandid sellest enam kuuldagi. Nemad olid siia tulnud selleks, et jääda. Kõik demokraatlikud maakonna- ja vallavalitsused likvideeriti. Kehtestati karm tsensuur, mille järgi ei kontrollitud mitte ainult trükiste käsikirju, vaid ka valmis trükiseid. Eestlased tõrjuti ametiasutustest kus vähegi võimalik kõrvale. Need, kes teenistusse võeti, pidid vanduma ustavust keiser Wilhelm II-le ning tõotama olla sõnakuulelikud kõigis asjus.
Väga selge märk sakslaste tulevikuplaanidest oli surve eesti keelele. Tallinna linnavalitsuses näiteks sai asjaajamiskeeleks saksa keel, maakeelt lubati kasutada "tarvidust mööda" ehk suurt mitte kuskil. Kavatsetava koolisüsteemi järgi võis emakeeles õpetada küll algkoolis, seevastu kõrgemais ja keskkoolides oli eesti keel õppekeelena lubatud vaid erakoolides. Eesmärk seega oli hariduse kiire ja täielik saksastamine. Seda ohtu märkas aegsasti Eesti Ajutine Valitsus, mis oma salaringkirjas 6. märtsil 1918 toonitas: "Koolides ja valitsusasutustes tuleb Eesti keele õiguseid kaitsta."
See kaitsmine polnud lihtne. Kui Eesti omavalitsuste tegelased lahkusid protesti märgiks oma kohtadelt, vastasid sakslased sellele repressioonidega. Vangistati Tartu linnavolikogu esimees Lui Olesk ja veel 49 eestlast, kes saadeti Riiga pantvangideks. Karistati ka protestinud Tallinna linnaametnikke. Juunis 1918 võeti kinni Konstantin Päts ja saadeti Leedusse vangilaagrisse. Sama saatus tabas mitmeid teisigi Eesti juhtivaid tegelasi.
Mis oodanuks eestlasi tulevikus, sellest saab aimu juba 1911. aastal ilmunud Otto Tannenbergi raamatust "Suur-Saksamaa". Selle järgi tulnuks eestlased ja lätlased kiiresti saksastada. "Läti ja eesti keeles ei tohi ükski ajaleht ilmuda, sest et see üleliigne oleks; sama vähe tohib Läti ja Eesti ajakirju ja raamatuid väljastpoolt sisse vedada. Post ei tohi neid vastu võtta. [-] Kolme aasta jooksul antakse kõigile linnadele, küladele, üksikutele taludele, meredele, lahtedele, väinadele, saartele, jõgedele, ojadele jne saksakeelsed nimed," kuulutas Tannenberg.
Keele ja kultuuri mahasurumise kõrval pidi i-le punkti panema Baltimaade koloniseerimine. "Pärisrahvastele ots peale - see oli saksa plaanide siht," iseloomustas seda ajaloolane Eduard Laaman.
Surnult sündinud hertsogiriik
Märtsis 1918 külastas Tallinna ja Tartut Saksa idarinde ülemjuhataja Baieri prints Leopold, kelle jutule pääsesid ka eestlased Oskar Kallas ja Anton Jürgenstein. Jutuajamisest kujunes äge vaidlus ning lõpuks pahvatas prints oma (ja Saksamaa) vaated välja: "Teie iseseisvast Eestist ei tule midagi välja. Teie olete seks liiga väikesed. Venelased neelaksid teid kohe ära. Ja kui venelased seda ei teeks, siis neelaksime teid meie." Printsi sõnul saanuksid eestlased küll sisemise kultuurautonoomia, aga ei midagi enamat.
Kohalikel sakslastel ja okupatsioonivõimudel olid ühised plaanid. Juba aprillis 1918 kuulutati Riias välja Balti Hertsogiriik, mis ühendas Eestimaad, Liivimaad ja Kuramaad ning oli liidus Preisimaaga. Eestlastele lubati riigis "lahkelt" kultuurautonoomiat. Hertsogiriigi juhiks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Novembri algul 1918 jõuti veel moodustada regentnõukogu ehk ajutine valitsus eesotsas Liivimaa rüütelkonna pea parun Adolf Pilar von Pilchauga ning alustati sõjaväe Landeswehri loomisega, ent siis sai aeg otsa. Saksa võim Baltimaadel hakkas kärisema.
Saksamaal ööl vastu 8. novembrit alanud revolutsioon levis kulutulena ka siinsete okupatsioonivägedeni. Tallinna sadamas asuvate laevade mastidesse tõmmati punased lipud ja madrused nõudsid, et neid koju saadetaks. Okupatsiooni lõpp oli käes. 11. novembril 1918 allkirjastas Jaan Poska manifesti, milles teatati, et Eesti Ajutine Valitsus jätkab tegevust. Saksa tegelik võim Saksa soldatite nõukogu kinnitas, et nemad end Eesti sisepoliitikasse ei sega.
Sakslaste lahkumine ei tähendanud rahu eestlastele. 22. novembril saadeti Jamburgist mõned punaväeosad vennastusrünnakule Narva peale, ent löödi sakslaste poolt veriselt tagasi. Sakslased saatsid venelastele ka kirja: "Meie tahame teiega rahus elada. Lähemal ajal lahkume Eestimaalt. Teie oodake sissetungimisega." Venelased aga ei oodanud: nende kuues diviis ründas Narvat 27. novembril. Kuigi rünnak löödi tagasi, jätsid Saksa ja seejärel Eesti väed 29. novembril Narva maha. Vabadussõda Eesti iseseisvuse eest oli alanud.
