TÄIENDATUD, LISATUD TORE FOTOSEERIA!! Reportaaž Tallinna volikogu esimeselt istungilt: millest räägiti ja mida tegi Savisaar (11)

VAATA KA LIIKUVAT PILDIRIDA TIIT BLAATI FOTODEST

Uues linnavolikogus on 63 asemel 79 saadikut. Neist kohal oli 72, nende hulgas sellised, kellel edaspidi sinna volikogu liikmena asja pole - näiteks Edgar Savisaar, kes teatavasti jätkab linnapeana. Igal juhul on volikogu saal pisut enne istungi algust puupüsti täis, sest juurde tuli ju tekitada 16 kohta, lisaks on kohal kogu meedia. Lipsustatud tegelased sõeluvad äraseletatud nägudega, nii palju, kui ruumi on, siia-sinna. Välklambid sähvivad lakkamatult, eriti muidugi tuntud tegelaste, nagu Jüri Pihli, ümber.

Volikogu esimeheks saab Toomas Vitsut, see on sotside-keskerakonna koalitsioonis juba kokku lepitud, ent see ongi tänase istungi põhipunkt. See ei ole huvitav. Aga põnevam on sellele eelnevad kõned, mida on registreeritud seitse - neist viimane on Savisaare kõne.

Telekaamerate rägastiku tagant ringi vaadates paistab, et Savisaar istub vasakult teise rea lõpus kena näitsiku kõrval, kelle nimi jääb mulle paraku esialgu saladuseks. Pihl on ees vasakult keskel, koolipapa Märt Sults suhteliselt tsentris, Indrek Raudne taga paremal, Kojamees kui kõige enam sõna võttev saadik kõige ees paremal.

Alustab Reformierakonna fraktsiooni esimeheks valitud Remo Holsmer, kes räägib kokkuhoiust. „Tallinn on viimased kaks aastat elanud selgelt üle jõu," manitseb Holsmer.

Savisaar silmitseb samal ajal koos enda kõrval istuva näitsikuga mingit fotot, ja teeb näo, nagu muu teda ei huvitakski.

Holsmer pillab iroonilise märkuse, et on aja küsimus, millal sotsid liituvad keskfraktsiooniga.

Savisaar võtab seepeale ette puhta A4 paberilehe ja asub midagi kirjutama. Ta kirjutab tihedas kirjas ja süvenenult.

Pulti tuleb Ants Leemets, kes ütleb, et istung on valesti korraldatud, sest on poolavatud ja piiratud ligipääsuga. Tegelikult peab tunnistama, et algul kavatseti küll nii teha, kuid kui sisse tulin, ei nõudnud mult keegi registreerimise olemasolu. Leemets koalitsiooni viimase hetke muudatusest ilmselgelt ei tea ja ütleb, et vaatamata plaanile istungeid Vabaduse väljaku ekraanil üle kanda ei tähenda see, et istung oleks avalik.

Jätkab IRLi 13-liikmelise fraktsiooni juht Indrek Raudne, kes raiub, et IRL võitleb vasakpopulismi vastu. Huvitav, miks mitte parempopulismi, mõtlen. Raudne annab sisse linnameediat kaotava eelnõu. Jah, läbi see muidugi ei lähe, aga poliitmeediale tuleks lõpp teha küll. Ta teatab, et IRL on volikogus olnud kõik need aastad ning ei ilmuta mingit väsimuse märki.

Savisaarele on samal ajal veerand lehekülge on juba täis kritseldatud. Korraks vaid katkestab ta kirjutamise, et naabriga paar sõna vahetada. (Muide, see mida ta ütleb, selgub loo lõpus.) Savisaare pastakas välgub metsikult nagu kala hõbedane helk vees. Kiire mees! Teeb kõne jaoks märkmeid, kargab pähe. Näitsik tema kõrval on välja võtnud telefoni ja toksib ilmselt sõnumit. Tea, kas üldse aimab, et Savisaare kõrval on ka tema luubi all.

Pulti tuleb Kalev Vapper, kes Pirita linnaosa patrioodina esitab eelnõu linnaosi kaotava seaduse tühistamiseks. „Tallinn ei tohiks olla üheülbaline ja tasalülitatud linn.." kõlab, kui Savisaar on tõstnud vasaku käe paberi ette, tahtes justkui varjata, mida kirjutab. Ei tea, kas näitsiku eest või kardab, et Delfi fotograafi objektiiv suumib kirjatähed välja.

Järgmine kõne on Urmas Mardilt. „Linn peab hoolima oma kodanikust, mitte ahistama neid maamaksuga," ütleb ta ja annab sisse eelnõu selle vähendamiseks. Kahtlane, kas seegi läbi läheb. Aga midagi esitama ja tegema ju peab, ning esimesel päeval on rohkem šansse kaamera ette pääseda.

Savisaar vihub veelgi kiiremas tempos kirjutada. Juba on peaaegu terve lehekülg tihedat kirbukirja täis. Näitsik vaatab ükskõikselt ringi.

Puldis on viimane kõneleja enne Suurt Juhti. Sotside ühest pealikust Katrin Saksast saab linnavolikogu aseesimees. Ta räägib Holmseri kõnele osundades, et sotsid keskfraktsiooniga kunagi ei ühine. „... kehtestab end iseseisva fraktisoonina.." ütleb ta, kui Savisaar on kirjutamise lõpetanud ja silmitseb paberilehte, ilmselt kirjutatut üle lugedes. Siis ongi tema kord.

Ta sosistab veel midagi näitsikule, paberileht näpu vahel, ja läheb pulti.

Kõigepealt muidugi tervitamise osa. Ta tervitab nii neid, kes on kuuendat korda volikogus, kui neid, kes esimest. Kõik see kõlab nii, nagu peaks koolidirektor 1. septembril koolijütsidele avakõnet.

„Ma loodan, et teil on paks nahk ja te ei võta kõike tõsiselt, mida siin räägitakse," annab ta värsketele koalitsioonipartneritele -- sotsidele - suhteliselt kahemõttelise soovituse.

Veidi kohtlane tundub avaldus: „kahtlen, kas 2013. aastal siia enam keegi veel peale meie ja sotside ära mahub", mis käib ilmselt selle kohta, et teised järgmistel valimistel enam hääli ei saagi. Aga ilmselt tasub võtta siiski tõsiselt ta esimest soovitust, sest järgmises mõttes räägib ta reformistidest juba koalitsiooni liikmetena.

Reformistidele on tal sõnum: „Praktika on näidanud, et Reformierakond tuleb Keskerakonnaga Tallinnas kampa teisel või kolmandal aastal". Ta kinnitab, et koalitsioon on ikka avatud. Kuigi jääb võiks ju arvata, et sel juhul sotsid sinna koalitsiooni ei mahuks.

IRLi nimetab ta „sõpradeks" ja kinnitab, et see on öeldud ilma irooniata. „Me oleme koos palju asju teinud, näiteks Tondipoiste monument. Kui te peaksite koos Reformiga võimule saama, siis kardan, et nad sunnivad teid selle ära viima".

Tal on sõnum ka Indrek Raudsele. „Kui Indrek Raudne ütles, et IRLi fraktsioonil pole väsimuse jälgegi, ütles mu naaber mulle, et Raudne ütles seda väga väsinud häälega. Esimesel istungil väsimusest rääkida!" ohkab Savisaar, soovides talle jõudu.

Ja kõne lõppeb direktorlikkuse mustervõtmes. „Tahaks loota, et me oleksime siin koos nagu üks ühine pere." Seda mõtet kordab ta kaks korda.

Kõned ongi läbi ja läheb Vitsuti ametisse kinnitamiseks. Ongi kõik.