Paadunud optimist näeb ka kalmistul ainult plusse (9)

Hädakisa „Ai, valus on!" muutus doktor Aivaluseks, kes sai kõige positiivse, see tähendab omakasupüüdmatuse, professionaalsuse ja ligimisearmastuse kehastuseks. See doktor oli muinasjutuline olend, kes ravis kõiki koogel-moogeli ja šokolaadiga, tormas kohale ükskõik kuhu, üle mägede-merede ja läbi tormi ja tuisu peas vasardamas üksainus hirm -- vaat, kui äkki hiljaks jään, mis saab neist, haigetest?!

Muinasjututegelane doktor Aivalus kätkes endas kogu headust ja armsat avantürismi: võitles ta ju ka kurja ning verejanulise Barmaleiga. Tšukovski sisendas väikesesse lugejasse õiglust ja inimesest hoolivat suhtumist, aga jättis võib-olla nimme märkimata, et Barmalei näol võis olla tegemist täiesti vabalt ka ravitseja teise hüpostaasiga.

Arsti töö, mida millegipärast praksiseks nimetatakse põhineb elu tendentsidel eneseintegratsiooniks ja kaitseks valu eest.

Tal on ka vähemalt kaks liitlast - elutahe ja arstikunsti vahendid ning kui ta oskab kasutada nii üht kui ka teist, võib ta end julgelt nimetada arstiks, kellel on selleks ka kutsumus. Arst jumalast endast - see sisaldab veel üht mõtet ja nimelt arsti võimu patsiendi elu ja surma üle.

Arst ise otsekui legitimiseerib ja kehtestab oma võimu nö. vitaalsete ehk eluliste „sisenduste" abil, olgu selleks siis ettekirjutatud rohud, protseduurid, dieedid või midagi muud. Kui ühiskond on igas mõttes terve, siis premeerib ta oma tublisid abilisi igati vääriliselt ja eraldab neile oma sotsiaalses struktuuris ka igati väärikad kohad. Seejuures on ravitsemise kunst kogu aeg teravdatud sotsiaalse ja ühiskondliku kontrolli all ja kontrolli all hoitakse ka ravitseja enda võimu.

On terve hulk mitte just eriti meeldivaid märke selle kohta, et Eesti meditsiinis võivad võidu saada just Barmalei tüüpi ravitsejad. Ainult tema võis, hoides eemale arstihonoraride kontrollist altpoolt, leiutada võimsa hoova, millega mõjutada patsienti, mida võib otse nimetada ka väljapressimiseks. Barmalei eelistab haigestumise korral igal juhul raha võtta ja dikteerib oma honorari nõuded sealsamas ja kohe ja teeb seda loomulikult arstiteenuse osutamise lepingust lähtuvalt.

Lõplikult kompromiteerinud ja häbistanud profülaktilise meditsiini kui kommunistliku süsteemi atavismi, asus Barmalei kohe haiguse poolele. Tal pole mõtteski astuda vastu enesehävituslikele lollustele, mida harrastab tõbine mass ja ta ei mõtlegi püstitada eesmärki võidelda haiguste põhjustega, nad pigem just lasevadki neil liugu ja „osutavad teenust". Sellises tegevuses põhimõtteliselt pole barmaleid üksi, sest samal põhimõttel - võidelda tagajärgedega - tegutseb meil enamus teistegi süsteemide barmaleisid.

Barmaleil oli ka hea õpetaja, sest juba Goebbels ütles, et kui sa ei taha midagi teha, siis tuleb sellest kogu aeg rääkida ja tõesti ei ole meil puudu ei voldikutest ega sõnavõttudest, mis sisuliselt Barmaleide volitusi ja ambitsioone vaid suurendavad. Barmalei on tegelikult kollaborant, kes töötab koos enesehävitusliku mentaliteedi ja hoiakuga ja ta ei kasuta oma teadmisi oma patsientide eksimuste parandamiseks ja jõukamate ning sageli vaid omakasu peal väljas olevate otsustajate võimutäiuse vastu.

Võib-olla on siin teadlikult kasutatud halvas mõttes talupojatarkust, mille kohaselt ravitsemist vaadati kui ööpotti - tuli häda peale, võtsid ta voodi alt välja ja kui häda rahuldatud, lükkasid ta kannaga voodi alla tagasi - unustatud! Parim, mida Barmalei välja võib pakkuda on, ongi ehk mugav suremine, kui sedagi. Mida arvata, mis on aga Barmaleile sellise tegutsemisvälja võimaldanud otsustajatele liberaal-turumajanduslikult soodsam - kas leida massist haiged ja neid ravima hakata või jätta nad sinna, kus nad parasjagu on? Barmalei on võimuga seotud ja kasutab ka oma võimu eeskätt omaksupüüdlikult ning ainult barmalei võib otsustada, et on liiga palju neid, kelle ravimine ei tasu end ära, küll aga sobivad katsematerjaliks näiteks geeniuurijatele või farmaatsiagigantide „projektidele".

Kuhu siis meie Aivalused kadunud on? Ega nad kuskile kadunud ka ei ole ja viga on eeskätt hoiakutes, seadusandluses, võimalustes ja ühiskondlikus mentaliteedis. Meil on meditsiin ja tervishoid üldisemalt ja laiemalt endiselt solidaarne süsteem - andsid raha maksuna ära ja enam sa selle kasutamist ei kontrolli. Üldine mentaliteet ja soovitatud tegevus on aga vastupidine ja selles sotsiaalsusele ja solidaarsusele orienteeritud süsteeemis toimetavad kasumimarginaalile orienteeritud inimesed - sellest tohuvabaohust on raske midagi oodata.

Meil viimasel ajal kuulda olnud skandaalidest selles vallas vaaatab meile kogu oma alastuses vastu tänase tervishoiu OLEMUS, millele toimimise printsiibid lihtsalt jalgu on jäänud. Poliitikute asi oleks määrata toimimise põhimõtted, raamatupidajad peaksid selle materiaalselt tagama (või teatama - nii ei ole võimalik) ja laske aivalustel oma ülimalt õilsat tööd teha. Võib muidugi edasi minna ka Barmaleiga, kes igal juhul toetab haigusi ja haigusi tekitavaid süsteeme selle asemel, et luua ja kindlustada tervet elu terves keskkonnas.

Äkki tuleks Hippokrateselt tuntud „dieteetika" (teadus tervetest eluviisidest) uuesti ausse tõsta ja mine tea, isegi formuleerida poliitiline dieteetika?!