Majanduspohmell ehk bensiiniga tuld kustutamas (32)

Aasta tagasi oli 2007. aasta augustis USAst vallandunud finantskriis juba rullumas Euroopasse, ent keskmine eestimaalane sulpis endiselt roosas udus ja kulutas ennastunustavalt. Raha oli odav ning see põhjustas ebaratsionaalset tarbimist ja investeerimist. Kõik tundus kättesaadav ja lubatav. Toimunut võiks võrrelda situatsiooniga, kus odav oleks viin. Kui palju inimesi suudaks jääda mõistlikuks, kui näiteks viinapudel maksaks poes viis krooni?

Kõik pidutsesid, nii tootjad kui tarbijad, nii laenu andjad kui laenu võtjad, nii era- kui avalik sektor. Kõik tegid vigu. Ja seda nii Ameerikas, Aasias kui Euroopas. Lihtsalt mõni pidutses vähem ja mõni rohkem. Mõni tegi rohkem ja mõni vähem vigu. Pohmell on praegu kõigil. Kes rohkem pidutses, sel tugevam.

Pohmellil ja pohmellil on vahe

Ent oluline vahe on era- ja avaliku sektori vahel. Kui erasektor pidutseb (loe: teeb ebaratsionaalseid majanduslikke otsuseid), siis valutab tema enese pea. Kui aga avalik sektor teeb rumalusi, siis kelle pea valutab? Peale valitsuse enda ka teiste oma, eelkõige maksumaksjate oma.

2008. aasta sügisel käesoleva aasta eelarvet tehes ja seda jõulude ajal riigikogus kinnitades oli koolilapselegi selge, et majanduslangus on juba käes.

Ent antud valimislubadused sundisid lihtsameelset edasi mängima ja kujutlema, et õhtu ei saabu kunagi. Ülitähtsa dokumendi - riigieelarve - seaduseks hääletamine meenutas oma kerguselt mõne loomakaitseseaduse parandusettepaneku menetlemist. Ja praeguseks on vitsad käes ning häid lahendusi pole.

Valitsus on tänamatu kahvli ees. Ja Eesti valitsus ei ole ainukene, kes on püüdnud tuld bensiiniga kustutada. Tuntuim näide: võttis aastakümneid, et valitsused aru saaksid - inflatsiooni ja tööpuudusega samaaegne võitlemine ei anna tulemust. (Uus-Meremaa päritolu majandusteadlane William Phillips sai kuulsaks nimetatud vastuolu kirjeldava Phillipsi kõvera kaudu.)

Euro poputamine külmutab majanduse

Eesti valitsuse ülesanne on kevadsuvel 2009 sama tänamatu. Ühelt poolt tuleb turgutada majandust ja aidata see august välja. Et Ameerikas usutakse põhi käes olevat ja börsiindeksid teevad ülespidi rekordeid, see hetkel Eestit ei aita. Tööpuudus kasvab endiselt, pangalaenude tingimused on endiselt karmid ja kinnisvara on ikka veel mitmeks aastaks ette valmis ehitatud.

Seega inimesed ootavad valitsuselt aktiivset sekkumist. Ja kohalikud valimised on ukse ees.

Samal ajal on Eesti Pank ja peaminister lubanud, et euro tuleb aastal 2011. Järele jäänud pooleteise aastaga tuleb täita kurikuulsad Schengeni kriteeriumid. Olulisim, millega hetkel maadleme on nn eelarvedefitsiidi kriteerium ehk siis eelarvedefitsiidi surumine kolme protsendi piiridesse sisemajanduse koguproduktiga võrreldes. See eeldab esiteks kulude kärpimist ja teiseks tulude kasvatamist ehk siis maksude tõstmist. Mõlemad jahutavad majandust veelgi rohkem maha.

Ja nii seisabki valitsus dilemma ees, kas elavdada majandust ja jätta hüvasti euroga või suruda eelarve hambad ristis tasakaalu ja saada euro. Euro toetaks kahtlemata investeeringuid ja majanduskasvu pikaajaliselt. Ent need eurot lähendavad meetmed tähendavad niigi soikuva majanduse pistmist sügavkülmikusse. Veelgi enam - tulude kasvatamiseks mõeldud maksutõusud (käibe- ja aktsiisimaks, keskkonnatasud) võivad ohtu seada ühe teise Schengeni kriteeriumi - inflatsiooni näitaja, mis ei tohi olla kõrgem kolme madalaima europiirkonna keskmisest pluss 1-1,5 protsendipunkti.

Reservid v&o tilde;inuks olla suuremadki

Antud valguses ei saa kuidagi anda positiivset hinnangut riigikogus enne suvepuhkust langetatud otsustele. Lihtne ent sama raudne majandusteaduslik loogika ütleb, et majanduse tõusu faasis tuleb seda maha jahutada (eriti ülekuumenenud majandust) ning languse faasis turgutada. Meie langetasime ülikiire tõusu aastatel tulumaksu. Mis iseenesest ei olegi halb idee, kuna ümberkaudsete naabrite tulumaksumäär on kohati veelgi madalam. Seega oleks tingimustes, kus rahapoliitilised võimalused on ülipiiratud (väike, avatud majandus, valuutakomitee)  majanduse mahajahutamise ainukeseks tingimuseks valitsuse eelarvekulude külmutamine ja reservide kasvatamine.

Eesti käitus kahtlemata targemalt kui Läti (ja võib olla ka Leedu), kellel reserve pole. Eesti oli tubli. Enne kriisi algust oli Eestis erinevates reservides ligi 30 miljardit krooni. Peaminister oli vähemalt pool aastat rusikaga vastu rinda tagunud ja lubanud, et me reserve mingil juhul ei puuduta. Ühel hetkel saime ajalehest teada, et suur osa ongi juba läinud. Tagantjärele targutus ütleb, et reservid oleks võinud olla kaks kuni kolm korda suuremad, kui oleksime majanduse jahutamise eesmärki tõsiselt võtnud.

Reservid on (peaaegu) otsas ning reservide ja laenuraha abil eelarve tasakaalustamist ei pea Brüssel lubatavaks.

Viimane on iseenesest nonsenss. Üldine majandusreegel kõlab - säästa headel aegadel, et siis mustadel päevadel sealt võtta. Huvitav, miks üksikisiku ja ettevõtte tasandil kehtiv ei rakendu avaliku sektori suhtes? Ja nii ei jäänudki valitsusel muud üle, kui kärpida avaliku sektori kulusid, kärpida ja edasi lükata teatavaid sotsiaaltoetusi ning tõsta makse.

Mis puutub avaliku sektori kuludesse, siis kindlasti ei piisa kaheksaprotsendilisest kärpest.

Viimaste aastate tõus oli kordades kiirem. Lätis kärbitakse kulusid 30 protsenti. Õpetajate palka ehk siis hariduskulusid ei tohi ka kindlasti kärpida. Hea, et jäi puutumata vanemahüvitis.

Hariduskulude kõrval on lapsed see teine valdkond, mis peaks olema puutumatu mis tahes aegadel.

Töötuskindlustusmaksu tõus kahtlemata kahandab töövõtjate ehk tarbijate tulusid ja kasvatab tööandjate kulusid.

Mis ei ole hea majanduse turgutamise vajadust silmas pidades.

Seda tõusu poleks ehk olnud vaja teha, kui vahepeal poleks kasvueufoorias langetatud töötuskindlustusmaksu kaks korda. Ent ilmselgelt ei saa töötuid omapäid jätta ja vastav fond vajab täiendamist. Hea on see, et vallandamine nüüd kiiremaks ja odavamaks muutub.

Tööturgude paindlikkus on majanduse langusest väljatuleku ja ümberstruktureerimise seisukohalt ülioluline. Töötu abirahad ei tohi olla liiga helded ja kesta liiga pikka aega, vastasel juhul osutub pikaajaline tööpuudus liiga pikaks. Seda tõestab erinevate riikide tööturu statistika.

Valitsejad õppigu majandust

Ja lõpuks maksutõusudest. Nagu juba öeldud, valiti tulumaksu tõstmise asemel tarbimise ja erinevate ressursside maksustamine. Tuletan meelde, häid lahendusi eelnevate vigade kontekstis ei ole. Kõlab veel üks majanduslik põhitõde: headel aegadel tuleb stimuleerida säästmist ja halbadel aegadel tarbimist. Meie nüüd tegime jälle vastupidist. Kusjuures rohkem pihta saavad seekord just vaesemad kihid. Lisaks seame ohtu inflatsioonikriteeriumi täitmise.

Võib kergesti saabuda nokk-kinni-saba-lahti situatsioon, kus eelarvekriteerium (euroga liitumiseks) on küll täidetud, aga inflatsioo nikriteerium täitmata.

Niisiis - häda mõistuse pärast. Meie esimene tõeline majanduslangus sellepärast ongi vajalik, et ehk tähtsustub ettevõtlikkus ja üldine majanduslik haritus. Seda nii põhi- kui kõrgkoolis.

Riigikogust ja valitusest rääkimata. Viimastel on nüüd ehk põhjust eelmisel suvel saadud majandusõpik läbi lugeda.

Andres Arrak on Mainori Kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor.